Foto: Enriko Kiuru
Kambja kooli viisteist õpilast käis novembri teises pooles õppekäigul Kesk-Eestis.
Külastasime Ajakeskust Paide Vallitornis, Ringhäälingumuuseumi Türil ja Piimandusmuuseumi Imaveres.
Lisaks meeldivatele muljetele oli tore veel see, et Eestimaal tehtavat sai näidata külalisele Saksamaalt. Nimelt oli Gendra-Marleen kaasa võtnud oma pere vahetusõpilase Hanna. Talle otsisime siis saksakeelseid buklette, jagasime ingliskeelseid seletusi ja ühtteist saab Hanna ka juba eesti keeles aru.
„Ajamasina abil saime näha Eesti minevikku.“
Ajakeskus meeldis mulle väga. Seal oli igal korrusel asju, mida vaadata. Arvan, et kõik said endale teadmisi juurde. (Anessa) Ajamasina abil (liftiga) saime näha Eesti minevikku. Kõige kõrgemal korrusel oli Euroopa aeg. (Romet) Ajakeskuse igal korrusel oli mingi filmiklipp. Kõige madalamal – muinasaja – korrusel sain teada, et esimesed eestikeelsed sõnad olid: taevas, käsi, meri, maa. (Lizette) Meelde jäid filmid Eesti mõisahoonetest. Hirmus oli keskajal nõia põletamine. (Brigitta) Mulle jäi enim meelde orduaeg. Seal saime Rometiga selga panna rüütlivarustust ja natuke ka rüütlivõitlust proovida. (Karl-Egert) Kõige hirmsam oli okupatsiooniaeg ja kõige lahedam praegune aeg. (Kaidi) Üheksast korrusest kuues oli muserdav – okupatsiooniaeg, sest kunagi ei tea, millal see võib sinuga juhtuda. Huvitav oli ka kuningate- ja muinasaeg. Sain palju teada, kuidas vanasti elati ja oldi. (Anabel)
„Pärast näitlikku ringkäiku muuseumis valmistasime jäätist.“
Piimandusmuuseumis saime teada, kuidas juustu ja võid tehti ja kuidas neid säilitati. Nägime, milliseid koorelahutajaid kasutati. Koos tegime magusat ja rammusat jäätist, mida saime süüa ka. (Anessa, Annabel, Brigitta,Kaidi) Jäätist tegime vahukoorest ja kondenspiimast. (Karl-Egert) Pärast näitlikku ringkäiku muuseumis valmistasime jäätist, mis pandi sügavkülma valmima. Meie sõime eelmise grupi tehtud jäätist. (Hanna) Piimandusmuuseum oli kõige ägedam koht. Saime teada, et 20. sajandi kolmekümnendatel aastatel oli Eesti võil ja juustul suur väärtus, neid müüdi Euroopasse. Meiereisid oli väga palju. (Enriko) Giid näitas Hannale, millises pakendis läks või Saksamaale – see oli kast – ja millised olid Inglismaale saadetavad võitünnikesed.
„Kõige põnevam oli saate tegemine.“
Ringhäälingumuuseumis saime kõik tunda, kui raske on saadet teha. Mõned ei tahtnud osaleda, aga õnneks enamus proovis. Me saime hakkama. (Anessa) Mina ja Karl-Egert olime uudisteankrud: alustasime saadet, teadustasime teemad ja lõpetasime ka. Algul pidime kõikidelt teemad küsima. Saadet oli väga lahe teha. Proovimisel läks küll paar korda sassi, aga lõpuks läks kõik hästi. (Enriko) Meie valmistasime koos Gendra-Marleeni ja Anessaga ette intervjuud. Eesti keeles rääkimisega tuli küll komistusi, aga salvestus kulges juba tõrgeteta. (Hanna Saksamaalt) Kõige põnevam oli saate tegemine. Mina tegin ehitusuudiseid – et kuidas üle Kambja järve silda kavatsetakse ehitama hakata. (Romet) Mõtlesime ise loo välja ja lugesime siis ette. Alguses oli hirmus, aga pärast, kui lugu oli ette loetud, siis oli lahe tunne. (Kaidi) Mõtlesime Anabeliga välja libauudise karust, kes Kambjas liigub. Algul oli hirm, aga kui tehtud sai, oli väga hea tunne – karta polnudki tegelikult vaja. Meie saade salvestati plaadile, toimetati õpetajale ning õige varsti vaatasime seda koos. (Lizette) Kui tuli uudise ettelugemise aeg, lõi minu paariline araks ja ma pidin üksi esinema. Hiljem saadet vaadates oli imelik tunne. (Hanna Reena) Tegime Kirsikaga spordiuudist ja see tuli naljakas välja. Režissöör andis meile nõu, kuidas alustada. Mulle meeldis saate tegemine väga. (Hele-Liis) Ringhäälingumuuseumis oli vahakuju, mida me tahtsime väga katsuda, aga ei julgenud. Giid ütles, et see on väga kallis – 5000 eurot. Seal oli veel hästi vanu telefone, telereid, raadioid ja mikrofone. (Annabel, Brigitta ja Hanna Reena)
Oma muljete lõppu kirjutasid teismelised soovi jälle kuhugi põnevasse kohta minna. Külaline Hanna tänas suurepäraselt veedetud päeva eest, mida jäi meenutama ka „õelt“ kingituseks saadud Ajakeskuse suveniir.
Minu suurimaks elamuseks oli näha Paides seda, kui nutikalt võib ajalugu tutvustada. Istud näiteks sõidukisse ja „kappad“ mõisast mõisasse. Või mahutad end loomavagunisse ja „liigud“ kuhugi tundmatusse… Või jalutad kaunil linnatänaval ja aasta on 1925. Ajamasinaga on kõik võimalik. Ainult et kogu info haaramiseks läheb vahel vaja täiskasvanu elukogemust ja rohkem aega kui vaid paar külastustundi. Põnev oli ikkagi.
Tiina Tiideberg