Porikuu viimasel päeval kogunes üle kolmekümne Pangodi piirkonna külades elava inimese Unipiha kooli.
Tuldi Sulust ja Palumäelt, Kodijärvest ja Kullagalt. Saabuti Visnapuult, Oomistest ning Kavandustki.
Kui kõik olid Unipiha kooli suures klassiruumis istet võtnud, lausus kokkutuleku üks organiseerija Toomas Keldoja: „Olen enam-vähem kõik need maad ja talud läbi käinud, kust inimesed siia täna kogunenud on.“
Kaardikepi abil näitas ta kokkutulnutele Pangodi piirkonna külade kaardil, kus keegi elab. Nii mõnigi sai esimest korda hämmastunult teada, kes on ta naabriteks. Põliselanikke on Pangodi piirkonnas üsna vähe järele jäänud. Suvilaid on järve äärde kerkinud aga kümneid ja kümneid.
Maal elamine ei tähenda tänapäeval enam maa ja metsaga tegelemist. Pigem on siin määravaks saanud vajadus suurema privaatsuse ja personaalse ruumi järele, kui seda võimaldab linn, korrusmajas elamine.
Kaardiga tutvumise järel vesteldi üksteisega juba näost näkku, saadi teada, kes millega tegeleb. Viidi kokku talu kaardil ja seal elavad inimesed.
Majandite kadumisega vajus minevikku ka lõikuspühade traditsioon… Kadus ka pidu, kus pärast põllutööde lõppu lauad olid lookas heast-paremast, jagati preemiaid ja tänukirju tublimatele põllumeestele, seatalitajatele, karjakutele ning lüpsjatele.
Pangodi piirkonna külade kokkutulemine andis võimaluse tähistada hilinenult ka seda püha. Rahvakalendri järgi langeb lõikuspüha tegelikult 29. septembrile. Ühise söögilaua taga rääkis Lembit Jakobson selle püha traditsioonist eesti rahvakalendris.
Kooki süües ja kohvi juues saadi üksteisega paremini tuttavaks „Ehk oleks meilgi aeg paremini tundma õppida oma juuri,“ leidis Eha Jakobson. „Seepärast teen ettepaneku hakata koguma lugusid oma pere ja talu kohta. Nii võib ajapikku sellest sündida ka raamat.“
Kirjanik Aidi Vallik Oomiste külast pakkus omavaheliseks suhtlemiseks välja Facebook’i. „Haapsalus elades oli meil oma kogukonna Facebook. Sinna sai riputada üles kõike. Näiteks kasvõi mõne hea koogi retsepti.“
Sama päeva õhtul sündiski Ilmar Allese kaasabi Pangodi kogukonna Facebook. Tänase seisuga on seal üleval juba esimesed pildid ja e-posti aadressid.
Kokkusaamisel räägiti ka talvisest spordipäevast ja kevadisest jalgrattamatkast. Järgmine kord saadakse kokku jõulupeol – 22. detsembril.
Pärast pidu kooli õpetajate toas kokkuvõtet tehes rõõmustas Toomas Keldoja: „Mul on väga hea meel, et nii palju inimesi kohale tuli. Minu keedetud lambalihasupp rahvale maitses.“
Suur aitäh kõigile kokkutulnutele, eriline tänu aga õhtu teokstegijatele Toomas Keldojale, Tõnu Mõistusele ja Eha Jakobsonile.
„Tenerife asemel Pangodisse elama asudes otsustasin ma, et aitan selle kogukonna elu muuta mitmekesisemaks ning huvitavamaks,“ lausus õhtut ette valmistavas eravestluses Tõnu Mõistus.
Eha ja Lembit Jakobson
Kasupäevast
Kasupäev ehk laiemalt tuntud mihklipäev või mihklipääv, mihklepääv, mihklipäiv, maamihklipäev, on 29. IX. Nagu muudegi maausuliste pühade puhul, nii siingi eelistame võõrkultuursest traditsioonist lähtuvale nimele maakeelset ja -meelset.
Aeg. Kasupäev on tähtsamaid pühi maarahva ajastajas. Karjalaskepäeva (23. IV) vastaspäevana on ta üks nn. “postipäevi”, mil lõpeb üks ja algab teine majandusaasta pool. Suvetööd on põhiliselt läbi ja ees ootavad talvised toimetused. Vanasõnagi ütleb, et karjalaskepäeval algab suvi ja kasupäeval tali.
Tähendus. Kasupäev on sisult sügisene pööripüha. Sellest, kuidas kasupäeva peetakse, sõltub inimese käekäik talvel. Nagu pööripäeval ikka, ennustatakse ette talveilmasid ja inimsaatust ning tehakse tuld.
Kui pisut püüda, on võimalik aduda koos muistse maarahvaga , et toit tähendab elu. Toit aga kasvab põllul, heina- ja karjamaal, metsas ja veekogudes. Sõnaga, looduses, mis on hingestatud ja täidetud erinevate vägedega. Kasupäevaks on kogutud toit järgmiseks seitsmeks kuuks ning seeme järgmiseks külviks. Seega on aeg tänada põldu, nurme, metsa, tuult, vihma ja päikest ning koos nendega rõõmustada.
Loond. Et kasupäevast algab sügis ja talvepoolaasta, jägitakse hoolega selle päeva märke. Kasupäeva tuul, päike, sadu, puud, külm, linnud ja kuuseiski ennustavad eeloleva sügise, talve ja isegi kevade ilmasid ja saaki. Näiteks ennustab soe ja kuiv ilm sooja ja kuiva sügist ja talve. Kasupäevane vanakuu lubab lühikest ja noorkuu pikka talve.
Pühitsemine. “Mihklipäev on suur püha”, on maarahvas mitut puhku kinnitanud. Peeti pere- ja külapidusid, mille juurde varem kuulusid ka andide viimised ja palved.
Ettevalmistused. Nagu teistelgi pühadel, on aeg nüüd maha võetud. Eluruumid on hoolega koristatud. Saunas on haritud enese keha ja hinge. Nüüd võib püha tulla inimese ja ta kodu peale.
Kasupäevale eelneb “sapi” e. “raudnädal”, mil ei tohi kapsaid korjata ega sisse teha. Kasupäeval enesel on soovitav vaid üks töö – majaseinte tihendamine.
Ettevalmistused kasupäevaks algavad tegelikult juba kevadel, kui valitakse välja must oinastall ja tõotatakse sügiseseks anniks. Kui sellist pole võtta, kõlbab mõni teinegi loom. Näiteks lammas, põrsas või kana. Antslas on kõneldud ka mihklisõnnist. Kasulaupäeval või kasupäeva hommikul saab loom ära veristatud ja küpsetatud.
Toit. Lihast tehakse sülti, suppi ja verikäkke. Kaetakse rikkalik toidulaud, kus on road kõikidest sügisandidest. Ning kasupäeva õhtuks peab kõik see söödud olema. Nii kasupäevaks tehtud roogadest, kui õllest läheb esimene osa kahjaks.
“Mihklipäev tapõti põrsa. Üts miis oll lubanu mihklipääväs põrst ar tappa, oll jäänu erätalitusõ peräst tapmada, a nii susi tõõsõl hummungul ärki veenü. “Mis lupat, tuu olgu tettü”, um vanarahva ütlemine.” Rõuge.
“Mihklipäävaks piab õlut tegema ja pääva enese homiku ühe lamba ära tapma, mudu juhtuvad talvel õnnetused.” Põltsamaa.
“Mihklipäeval keedeti õhtu leha ja käkke ning viidi ka vaimudele tare otsa peale, kivikalmudele ja –varedele.” Tarvastu.
