Järjekordne suvi on möödas. Tagasi mõeldes ei olnudki see nii hull ja Tammekese klubi pensionäride ettevõtmisi ilm ei seganud üldse.
Üritan ettevõtmisi meenutada ja ajaloo tarbeks kirja panna. Alustan augustikuust, mis kujunes üritusterohkeks.
„Miljonite lemmik“ oli tempokalt meeleolukas
Juba 6. augustil käisime Otepääl villa Müllerbeck’i õues vaatamas suveetendust „Miljonite lemmik“ (autor Alan Ayckbourn, lavastaja Roman Baskin). Mängisid Marko Matvere, Hendrik Norman, Merle Palmiste, Lauri Liiv ja terve rida harrastusnäitlejaid, nende hulgas lapsi, kes olid väga tublid.
Komöödia keskmes oli skandaalihimuline saatejuht Jill Rillington (Merle Palmiste) kes on sõitnud Inglismaalt Hispaaniasse Vahemere äärde, et filmida saadet endisest pangaröövlist (Marko Matvere) ja talle röövi ajal vastu hakanud pangatöötajast (Henrik Normann). Nende kohtumisest on möödas 17 aastat ja selle ajaga on juhtunud nii mõndagi. Pangaröövel Vic on vanglast vabanenud, kirjutanud mitu raamatut oma elust, abiellunud uuesti, teinud karjääri telemaastikul ning elab praeguseks unistuste elu Vahemere ääres asuvas villas.
Mõlemad mehed on oma eludega edasi läinud, kuid nüüd tuleb teleajakirjanik Jill, et 17 aasta tagused sündmused jälle päevakorda tuua, saamaks endale suurepärast telesaadet. Tegelikult selle telesaate tegemise ümber kogu etendus käibki. Kuna Jill on arvamusel, et just konflikt on see, mis ühe saate populaarseks teeb, siis üritab ta iga hinna eest kahe mehe vahel konflikti leida, kuid see osutub raskeks ülesandeks.
“Miljonite lemmik” on näitemäng, mille puhul mängukoht on üks peategelasi. Selles mõttes on Villa Müllerbecki õu oma suurte tiikide ning taustal paistva Kaarna järvega ideaalselt valitud mängukoht ning see kasutatakse lavastaja poolt ka täie tehnilise täpsuse ja läbimõeldusega ära. Harrastusnäitlejatel ja Marko Matverel oli vaja olla korduvalt külmas vees. Vaatajana tekkis mul mõnel hetkel hirm, et kas ta uppuski nüüd ära…?!
Etendus oli meeleolukas, tempokas ja tore.
Võtikvere raamatukülas kõneldi inimestest looduses
8. augustil võtsime ette sõidu Võtikverre. Sealsest raamatukülast ja raamatulaadast olime juba mitmel aastal kuulnud, kuid nüüd otsustasime, et vaatame ürituse oma silmaga üle.
92 elanikuga Võtikvere on küla Jõgeva maakonna Torma vallas. Võtikvere raamatuküla on iga-aastane raamatupidu. Traditsiooni algatas Võtikverest pärit kirjanik ja filmitegija Imbi Paju. Kui kohalik metskond kaotati, rajati tühjana seisvasse metskonnamajja raamatukogu, mis avati augustis 1999 üritusega “Küla ja keskkond”. Sellest sai alguse iga-aastane traditsioon. Augustikuu teisel laupäeval toimub kirjanduslik vestluspäev ja raamatulaat. Sellel aastal kandis see järjekorranumbrit 16.
Tänavuse raamatuküla patrooniks oli Valdur Mikita ning ürituse juhtlause “Lingvistiline koda: loodus meis ja meist looduses”. Selline suund oli ajendatud Valdur Mikita menuraamatust “Lingvistiline mets”. Peol kõneldi palju metsast, taimedest, loomadest ja meist – inimestest looduses.
Väike vabaõhulava oli kujundatud nn vabaõhusalongiks, mille perenaiseks ja päeva juhiks oli Imbi Paju. Üheks arutlus teemaks oli, kuidas innustada lapsi lugema. Lastele oli organiseeritud lugemispesa, kus nad said karunahal pikutada ja tunda end raamatute keskel mõnusalt. Lugemispesa punus Eha Vesiko Võtikverest, lastele luges raamatuid ette Epp Petrone, nendega rääkisid juttu Aleksei Turovski ja Vahur Sepp.
Metsamees Vahur Sepp oli kaasa toonud põnevaid asju, mida ta metsast on leidnud. Neist oli väike näitus. Igaüks sai nuputada, millega on tegu.
Võtikvere kirjanduslikus vabaõhusalongis esinesid veel Olavi Ruitlane, Mikk Sarv, Kristel Vilbaste, Janar Ala, Ivar Sild ja Anneli Lamp. Ahto Mulla ja Aleksei Turovski ühisraamatust rääkis Turovski koos Juku-Kalle Raidiga. Osales ka Itaalia juurtega ameeriklane Justin Petrone, kes tutvustas oma järjekordset reisiraamatut „Minu Eesti 3“. Oli meeldiv kuulda tema head eesti keelt ja oli värskendav kogemus näha ameeriklase mätta otsast vaadet Eestile.
Vestluste vaheaja esinesid Külliki Levini ja Anne Adamsi laululapsed, peo lõpus laulis Anne ise. Laulsid ka Noodipuu laulustuudio lapsed Mia Turovski ja Tanel Kütaru.
Raamatukülas käsitletud autoritest oli üks huvitavamaid aastatel 1888–1890 Võtikveres elanud Elise Rosalie Aun. Setude elu uurinud ja neist kirjutanud luuletajat on võrreldud Lydia Koidulaga, kuid siiani on temast vähe räägitud ja kirjutatud. Märkimist väärib, et kirjandusteadlane, Tartu ülikooli dotsent Leena Kurvet-Käosaar on uurinud ja tutvustanud luuletaja elu. Talle anti tehtud töö eest Elise Auna tunnustuskiri. Sellist tunnustuskirja anti välja esimest korda.
Oli ka raamatulaat – mitu pikka raamatuletti, millel kirjanikud ja kirjastused oma teoseid tutvustasid ja pakkusid.
Oli ka raamatulaat – mitu pikka raamatuletti, millel kirjanikud ja kirjastused oma teoseid tutvustasid ja pakkusid. Autorid jagasid soovijatele autorgamme. Valik oli suur. Mõne raamatu sai päris soodsalt endale soetada.
Üritus oli omapärane ja rahvast rohkelt. Lahkusime kindlasti vaimult rikkamana.
Ilus kokkusaamine koduses Kambjas
9. augustil võtsime osa Kambja valla traditsiooniks saanud memme-taadi peost. Tavapäraselt pidas avakõne vallavanem Ivar Tedrema, kes tervitas kohalolijaid ja andis lühikese ülevaate vallavalitsuse tegemistest ja vallas toimuvast. Seejärel õnnitleti memmesid-taate, kelle tegemisi koduvalla elu edendamisel peeti valla tänukirja vääriliseks.
Külakosti tõi Põlva rahvamuusikaansambel Heino Tartes & Sõbrad (Heino Tartes, Kaido Kaha ja Ivari Saare). Nende mõnus muusika kutsus nii mõnegi tantsima. Laulud olid ka tuntud ja teatud ning rahvas laulis kaasa.
Tantsulusti ja silmailu pakkusid sõutantsu grupi Rõõmsad Täpid suured ja väikesed tantsijad. Tähtvere vallast külla tulnud esinejad olid hästi lustakad.
Eeskava jälgides kulus paar tundi kiiresti. Oligi aeg maitsta pakutavat kringlit ja kooki ning mahlajooki.
Ilm oli ilus ja mõnus selliseks ürituseks. Ei sadanud vihma, ei olnud tugevat tuult, sooja oli omajagu ja päike hoidis end tagasihoidlikult kogu ürituse vältel pilve taha. Rahvast oli, aga oleks võinud rohkem olla, sest meile olid head esinejad koju kätte toodud. Kambja memme-taadi pidu on väärt üritus.
Teatrilaval näidati maapealset paradiisi
22. augustil olime taas Kanepi teatritalus, kus vaatasime Alle-Saija Teatristuudio etendust „Paradiisum“.
Ingrid Ulsti ja Janno Puusepa seatud ning lavastatud lugu käsitleb ühiskonnakriitilises võtmes läbi absurdihuumori prisma ühe väikese kogukonna elu tänapäeva Eestis. Suurmaaomaniku ja endise parteitegelase pärija Viktor Puusaag tuleb Kanepi valda Kaagna külla, et temale usaldatud sihtasutuse kaudu täita oma kadunud vanaisa kummalist testamenti – ehitada puukirik, milliseid Eestis on vaid üksikud. Viktor haarab härjal sarvist ja asub tegusema. Tema ettevõtlik meel ning eestlase jonn aitavad üle nii mõnestki takistusest, mida riik ja ametnikud tema teele seavad. Teiste külaelanike ja üha kasvava kogukonna liikmetega koostöös ning isetegemise tahtmises loovad nad omaenda väikese maapealse paradiisi, mis toimib ja jääb püsima tänapäeva suurte globaalprobleemide ning vapustuste kiuste.
Näitlejad mängisid lustiga ja etendus oli tempokas. Lahk
usime etenduselt väga heade muljetega.
Kurgja talupäeval jätkus tegevust igale eale
Juba aasta algul sai plaani võetud Carl Robert Jakobsoni talumuuseumi külastamine. 29. augustil toimus Kurgjal 22. talupäev. Võtsimegi sellest osa. Kõigepealt käisime C. R. Jakobsoni perekonna kalmistul. Vaikne rahupaik, kenasti hooldatud.
Talupäevale jõudsime õigel ajal. Rehepeksumasin ja töölised olid juba valmis ning rehepeksuga avati talupäev. Peale rehepeksu oli võimalik näha hobuadraga kündmist, käsitsi vilja külvamist ja paljusid teisi unustuse hõlma vajuvaid sügisesi majapidamistöid.
Tegevust jätkus igale eale ja mitmeks tunniks nii talu- kui käsitöötubades. Näiteks sai jälgida seebikeetmist, köiepunumist, lambapügamist, lõngade värvimist taimedega, aga ka õllepruulimist ja rukkikohvi valmistamist.
Veskimajas asuvas muuseumis töötas leivaküpsetusahi ja seal sai värskelt küpsetatud leiba maitsta ning ka koju kaasa osta. Uudistasime lillerohket taluaeda, kus kasvas ka köögivili. Taamal olid puude all mesipuud. Kohal olid ka Järvamaa Wile Farm oma alpakadega, kes meil veel suhteliselt haruldased villaloomad.
Talumuuseumi maadel toimus ka hobuste takistussõidu võistlus Vändra Karikas, huvilisi oli palju ja rahvast rohkelt.
Kurgja talumuuseumi visiitkaardiks kujunenud ansambel Linnutaja mängis talupäeva avamisel ja andis lõunapaiku ka väikese kontserdi. Läbi kogu päeva pakkusid meelelahutust pillimehed Heini Soobik ning Argo Mägi.
Avatud oli rohkete kauplejatega taluturg. Lapsed said peamaja ees pargis hobustega tutvust teha ja ratsutada.
Rehetares avatud kohvikus oli soovijail võimalus keha kinnitada. Pakuti mulgiputru piimaga ja kohvi-kooki. Laual oli soolasilk.
Üritus lõppes rehepeksumasina piduliku ärasaatmisega platsilt varju alla kuni järgmise lõikuskuuni.
Ilm oli ilus ja üritus väga tore ning meie ekskursioon läks igati korda.
Hella Sule
