Telefoni kaudu kaupade pakkumine on laialt levinud müügimeetod, mis ei ole keelatud, kuid mille osas on tarbija õigused reguleeritud tavapärasest erinevalt.
Telefonitsi kokkulepitust võivad tarbija ja müüja sageli erinevalt aru saada ning tarbijal ei ole võimalik lõplikult veenduda kauba või teenuse sobivuses ja vajalikkuses. Lisaks ei saa telefonitsi piisavat ülevaadet müügitehingu tingimustest.
Telefonitsi tehtud pakkumised tulevad tarbijale enamasti ootamatult, mistõttu on sageli tegemist emotsiooni ajel tehtud otsusega, mida hiljem kiputakse kahetsema. Enim levinud on telefoni teel toidulisandite, raamatute, ajakirjade-ajalehtede, ilutoodete ning CD-plaatide pakkumine. Sageli iseloomustab pakkumisi see, et kaupleja lubab esmalt tarbijale tasuta proovipakki.
Selleks, et telefonis sõlmitud kokkulepe oleks tarbijale tegelikkuses ka vastuvõetav, peab telefoni teel kaupu pakkuv ettevõtja tagama, et ei kasutataks ebaausaid kauplemisvõtteid, varustama tarbijat piisava ja vajaliku teabega, mis võimaldaks tal langetada teadlik ostuotsus. Kuigi üheks tarbija põhiõiguseks on enne ostu sooritamist saada kauba või teenuse kohta piisavat teavet, on telefonimüügi korral tavapärasest keerulisem tagantjärele tuvastada kaupleja poolt antud teabe sisu ja piisavust.
Suuliselt kokkulepitu tuleb kirjalikult kinnitada
Telefonimüüki loetakse üheks sidevahendi abil sõlmitud lepingu liigiks, mille nõuded on kehtestatud võlaõigusseaduses. Kuivõrd järjest enam pakutakse telefoni teel kaupu ka piiriüleselt, näiteks on tarbijale koju helistav firma registreeritud hoopis Soomes või Lätis, on hea teada, et sellises olukorras peab kaupleja oma tegevuses lähtuma muuhulgas Eesti õigusest, sest on oma tegevuse suunanud ka Eesti turule.
Kui tarbija nõustub telefoni teel tehtud pakkumisega, on tarbija võetud kohustustega seotud üksnes juhul, kui ettevõtja on telefonitsi edastatut teavet kinnitanud kirjalikult, näiteks e-kirja teel, ning tarbija on sellele andnud nõusoleku samuti kirjalikult. Väga oluline on teada, et kui kaupleja ei ole telefoni teel sõlmitud kokkulepet tarbijaga kirjalikult üle kinnitanud, loetakse tarbijale edastatud kaup või teenus tellimata asjaks või teenuseks. Sellises olukorras ei saa ettevõtjal tekkida tarbija vastu nõudeid ning puudub alus arvete edastamiseks. Antud seadusesätte eesmärk on kaitsta tarbijaid ettevõtjate poolt pealesurutud lepinguliste kohustuste eest.
Arved tellimata kaupade eest
Sageli kirjutavad tarbijad oma kaebustes, et telefoni teel pakuti neile tasuta näidispakki, mis sisaldab näiteks toidulisandeid ning mis pidi olema täiesti tasuta ja ei kohusta uuteks tellimusteks. Ometi edastab kaupleja tarbijale arveid.
Tavaline telefonimüügi puhul tekkiv arusaamatus seisnebki selles, et kaupleja lubab telefonitsi, et proovipakk on tasuta ning kui toode ei meeldi, ei pea tarbija seda tagasi saatma ega uusi pakke juurde tellima. Paraku saadetakse tarbijale seejärel igakuiselt uusi saadetisi ning koos pakkidega ka tasumisele kuuluvaid arveid. Kauplejalt arupärimise peale kuulevad tarbijad, et proovipakki vastu võttes on tarbija nõustunud pikaajalise lepinguga, mis sisaldabki igakuiseid saadetisi, mis on tasulised. Ei ole harvad ka juhused, kus maksmata arved edastatakse inkassofirmale.
Tarbijad on oma kaebustest kirjeldanud ka olukordi, kus koos „tasuta“ proovipakiga saadetakse tarbijale ette ära ka kuuekuuline varu toidulisandeid või raamatuid. Või saadetakse lubatud „proovipaki“ asemel kohe esimene tasuline saadetis koos maksmisele kuuluva arvega.
Sellistes olukordades on vajalik teada, et kui kaupleja ei ole telefoni teel kokkulepitut tarbijaga kirjalikult üle kinnitanud, saab nii saadetud proovipakki kui sellele järgnevaid saadetisi pidada tellimata asjadeks, mille vastu võtmist ning endale jätmist ei saa lugeda lepinguga nõustumiseks. Et olukorda lahendada, tasuks tarbijal kauplejale saata kirjalik kaebus, kus ta viitab kirjalikku kokkuleppe puudumisele ning oma soovile mitte enam saadetisi ega arveid saada. Kui probleem jätkuvalt ei lahene, tuleb abi saamiseks pöörduda tarbijakaitseameti poole.
Ka sõlmitud lepingust saab taganeda
Kui tarbija ja kaupleja on siiski saavutanud telefoni teel kokkuleppe kauba saatmiseks tarbijale ning leping on sõlmitud nõuetekohaselt, on tarbijal õigus 14 päeva jooksul lepingust taganeda ilma oma otsust põhjendamata. Samas teatud tüüpi kaupade ja teenuste puhul taganemisõigus puudub. Nendeks on näiteks tarbija isiklike vajaduste ning eritingimuste kohaselt valmistatud asjad, kiiresti vananevad või riknevad kaubad, suletud pakendis kohale toimetatud kaubad, mis on pärast üleandmist avatud ning mida seetõttu ei ole võimalik tervislikel või hügieenilistel põhjustel tagastada. Samas juhul, kui kaupleja ei ole taganemisõiguse puudumisest tarbijat enne ostu teavitanud, on tarbijal õigus tagasi saata ka eelnevalt loetletud kaupu.
Taganemisõiguse kasutamiseks tuleks tarbijal kauplejale enne 14-päevase tähtaja möödumist edastada taganemisavaldus. Põhjusel, et taganemisavalduse tähtaegselt esitamise tõendamise kohustus lasub tarbijal, on tarbija seisukohast kindlasti mõistlik teha seda taasesitamist võimaldaval moel, näiteks e-kirja teel. Taganemisavalduse saamisel peab kaupleja tagastama tarbijale viivitamatult, kuid hiljemalt 14-päeva jooksul, kõik tarbija poolt lepingu alusel makstud tasud, sealhulgas kauba kohale toimetamise maksumuse. Juhul, kui kaupleja ja tarbija ei ole kokku leppinud teisiti, kannab tarbija temale lepingu alusel saadetud kauba otsesed tagastamiskulud. Sealjuures on siiski oluline teada, et sellist kohustust ei teki tarbijal juhul, kui kaupleja on jätnud teavitamata, et kauba tagastamise otsesed kulud tuleb kanda tarbijal.
Kui tarbija soovib oma taganemisõigust kasutada, peab ta tagama, et kaubaga tutvumisel ei väheneks selle väärtus. Kauba olemuses, omadustes ja toimimises veendumiseks peaks tarbija käsitsema ja kasutama asja üksnes nii, nagu tal lubataks tavapäraselt seda teha poes. Tarbija ei vastuta asja väärtuse vähenemise eest vaid juhul, kui kaupleja on jätnud tarbijale õigeaegselt andmata teabe taganemisõiguse olemasolust.
Kristina Vaksmaa,
EL tarbija nõustamiskeskuse juhataja,
tarbijakaitseamet
