0.9 C
Kambja
Neljapäev, 21.11.2024

Arhiveeritud sisu!

Artikkel on rohkem kui nelia aastat vana ja ei pruugi olla ajakohane. Arhiveeritud ajalehe artikli sisu takkajärgi ei muudeta!

Vajalik võib-olla värskema teabega tutvumine!

EsikülgKoduvalla arhiivAjalugu eeldab mäletamist ja väärib meenutamist

Ajalugu eeldab mäletamist ja väärib meenutamist

LOOV TÖÖ: Heli Nemvaltsi toetasid ajalooraamatu koostamisel kolleegid Anne Palumets ja Kaido Mark. 

Kirjasõna kestab

Kuidas üldse sündis mõte koostada kooli 250. aastapäeva tähistamise ühe osana kõnealune kogumik?

Raamatu mõtte algatas tegelikult meie direktor Rein Härmoja, kes pidas küll vist rohkem silmas õpilasloomingu väljaannet. Kuna aga kooli 250 aasta pikkune ajalugu eeldab mäletamist ja väärib meenutamist, said just mälestused raamatut läbivaks märksõnaks. Aastate jooksul kogunenud materjalid ja mälestused lausa ootasid ühiste kaante vahele koondamist. Koos Anne Palumetsa ja Kaido Margiga suutsimegi plaani teoks teha.

Tutvusta palun kogumiku sisu. Milliseid lugusid me võime sealt leida?

Muidugi vaatame linnulennul üle Sipe ja Kuuste kooli 250-aastase ajaloo päris algusest tänaseni. Suvise „Unustatud mõisate“ külastusmängu tarbeks Anne Palumetsa eestvedamisel kogutud materjalidestki jõudis kokkuvõte raamatusse. Oli ju mitme põlvkonna koolipõlves isegi fakt, et õpime mõisamajas, tabuteema. Nüüd, kui oleme jäänud viimaseks mõisakooliks Tartumaal, võime selle üle vaid uhkust tunda.

Meie väärikate vilistlaste reast tutvustame-meenutame sedapuhku kolme kuulsat koolivenda: Julius Kuperjanovit, Henrik Visnapuud ja tänavust juubilari Kalju Kangurit. Kõige suuremat äratundmisrõõmu peaksid aga lugejatele pakkuma Sipe ja Kuuste kooli õpetajate ning vilistlaste meenutused koolielust paljude aastate jooksul. Tekste ilmestab valik meie rikkalikust pildivarast.

Kuna eelnimetatud mälestuste maht kasvas päris suureks, jääb algul raamatusse kavandatud õpilaslooming paraku järgmist väljaannet ootama.

Miks just selline valik, põhirõhuga mälestustel ?

Minu jaoks on nii Sipe kooli kui Vana-Kuuste kandi ja mõisa ajalugu elavaks muutunud just mälestuste kaudu. Plikana leidsin vanaisa raamaturiiulist minu ema lapsepõlvest sinna jäänud ajakirja Meie Noorus 1940. aasta numbritest Julius Kuperjanovi koolivenna Ruudo Toomi mälestused nende ühisest koolipõlvest Sipel. Sealt sain oma esimesed teadmised Kuperjanovi kohta, ajakirjad on aga nüüd meie kooli Kuperjanovi-üritustel tänuväärset kasutust leidnud.

9. klassi kirjandustundides käsitlen juba aastaid Henrik Visnapuu luule kõrval ka tema mälestusteraamatut „Päike ja jõgi“, kus kirjanik meenutab südamesoojusega lapsepõlve Kuuste-mail ja õpinguid Sipe koolis.

Tänavusuvine mõisamäng innustas aga tõlkima koolile kingitud Rolf von Siversi, Vana-Kuuste mõisa viimase noorhärra mälestusteraamatu tema „taevalikult muretu lapsepõlve“ kohta Vana-Kuustes.

Väljavõtteid kõigist eelnimetatud mälestustest leidub meie raamatuski. Ka kooli uuem ajalugu elustub ilmekalt just asjaosaliste mälestuste kaudu.

Tundes sind täpse ja enese ning teiste suhtes nõudliku kolleegina, tekib ikka küsimus, kuidas sa tööprotsessiga rahule jäid. Kuidas erinevate asjaosalistega koostöö sujus?

Muidugi poleks raamat saanud valmida ilma kaasosalisteta. Täname kõiki, kes oma mälestusi ja fotokogusid meiega jagasid, ilma teieta poleks raamat sündinudki. Suur tänu kirjastusele Grenader: kannatlikule küljendajale Raidile, kellega me toimetamistöö jooksul 43 e-kirja vahetasime ja kes stoilise rahuga kõik meie lõputud muudatused-parandused ellu viis.

Eriti täname aga kirjastuse juhatajat Aimur Kruuset, kes meile raamatu avaldamisel taas lahkelt appi tõttas, töö käigus üha kasvava mahuga leppis ja vajadusel edaspidi koguni 10 köidet kodukooli ajalugu ning koolikaaslaste mälestusi avaldama soostus.

Mida soovid öelda neile, kes peatselt ilmuva kogumiku esimest korda kätte võtavad?

Kõigepealt tekib kiusatus paluda heatahtlikku suhtumist algajate raamatukoostajate esimese katsetuse suhtes.

Olulisem aga on üleskutse: nii mõisapäevade raames kui raamatukogus inimestega suheldes olen kuulnud järjest uusi huvitavaid meenutusi elust Sipel, Vana-Kuustes ja meie koolis. Paraku ei mahtunud need enam antud raamatu kaante vahele, võiksid aga kirjapandult jääda järgmise väljaande ootele.

Kuuste kool on tänulik iga toreda mälestuskillu eest nii vilistlaste kui õpetajate sulest. Kui aga kirjatöö tüütu tundub olevat, võib tulla kooli või raamatukokku neid ka meile jutustama. Mälestustel on paraku omadus koos nende kandjaga igavikku kaduda. Siis jäävad neist ainult mälestuste mälestused, kui sedagi… Kirjasõna aga kestab.

Head kolleegi küsitles Kaido Mark

 

Samal teemal:

Loetumad