Maikuu viimasel päikesepaisteisel päeval said Unipiha kooli juures kokku tosin haridusselts Tõrviku liiget ning sõpra, et minna jalgratastel õppima tundma oma kodu lähiümbrust. Sedapuhku Kambja valla seda kanti, mis mis saab alguse Palumägedelt. Kulgeb edasi Makitale, Ivastesse, Kammerisse ja Kavandu külla Ignatsi Jaagu kivi juurde ning lõpeb uuesti Unipiha kooli juures.
Matkajuht Toomas Keldoja : “Meie retke eesmärgiks on koguda teadmisi teele jäävate külade ning talude ajaloo kohta ning virgutada seeläbi nii oma keha kui vaimu “.
„Meid kutsub kevad, kutsub tee ja süda loodusesse kipub..“ laulsin ma oma poisi- ja pioneerieas. Seesama ununenud laul tuli nüüd uuesti meelde, kui pedaale sõtkudes Palumägede poole rivi lõpus rühkisin.Vaatasin veel helerohelist kasemetsa talunik Andrus Kompuse tärganud oapõldude taga. Kuulasin käo kukkumist ja tundsin rõõmu nii kevadest kui sellest.. Et kõik õitseb ümberringi, on soe, meel vaba ja rõõmus.
Esimene peatus tehakse Palumägedel.Kuulatakse Toomas Keldojalt Lembit Otsasoo taastatud Mäe-Ala talu saamislugu ja imetletakse Kivijärve ja ümbritsevat maastikku.
Edasi järgnevad Mäe -ala, Jaska ,Parrise, Söödi, Keerdo, Metsakuru,Otsa ,Mõtsa,Tani,Kitse ,Sepa,Krista, Kuusemäe,Kooli talud.
Keerdo taluga on seotud Konstntin Jaik seenior, kes oli Tartus raamatupoe ja kirjastuse omanik. Palumäe külla rajas ta omale talu 1920- ndatel aastatel. Konstantin Jaik koos oma naisega oli ainuke 1941. aasta juuniküüditatu siitkandist.Praegu elavad Keerdo talus Jaigi järeltulijad.
Mõtsa talu maadele jõudes teeb Toomas meile järjekordse koolitunni ajaloo tundmises. „See siin on maadleja Johannes Kotka (1915) sünnikoht. Tema võitude hulka kuuluvad olümpiavõit Helsingis kreeka-rooma maadluses 1952.a., kolmekordne maailmameister kreeka rooma maadluses 1938.,1939. ja 1947. aastal.
Johannes Kotkast on peetud maailma parimaks maadlejaks, tema sportlaseteed segas oluliselt teine maailmasõda. Praegu on talu on Johannes Kotka sugulaste omandis. “
Sama kordub ka Kitse talu juures Ivaste külas. „Siin oli1925 aasta suvel tööl karjatüdrukuna gümnaasimiõpilane Leida Tigane. Tulevane kirjanik, kes sai just Kitse talus tööd tehes materjali oma romaani “Seitse pastlapaari“ kirjutamiseks. Romaani esmatrükk ilmus 1938 kirjastuses “Loodus“ ja saavutas kirjastuse romaanivõistlusel teise koha “.
Kammeri mõisas saame teada, et siin sündis mõisniku pojana 1803. aastal Gregor von Helmersen, tulevane geoloog, keda võib pidada Eesti looduskaitse rajajaks. Tema oli esimene, kes pidas oluliseks Eestis asuvate rändrahnude kaitset. Hiiumaal, Kärdlast kagus on tema järgi nimetatud Helmerseni kivikülv. Ta oli ka esimene, kes uuris Eestis põlevkivi .Tuntuse saavutas ta Uurali mäestikus kullamaardlaid uurides.
Vabadussõdalaste ausamba juurde Ivaste külas võtab meid vastu vaikus. Ausamba juurest on muru äsja pügatud, sirelite lõhn täidab hoovi.
Mõne aja pärast tuleb murutraktoril istudes kohale Krista talu peremees Heiki Kortspärn ka ise. Ta on parandanud maaparanduse käigus lõhutud drenaažitoru. Kevad oma töödega on igal pool praegu haripunktis.
Pärast talu saamisloo jutustamist kingib ta igale rattaretkest osavõtnule mälestuseks oma autogrammiga raamatu ausamba ehitamise kohta.
Pärast ligi 20 km retke Unipiha kooli õues ühiselt suppi süües adud..Külad ja talud, millel oli enne matka sinu jaoks vaid nimi.. Ei ole seda enam. Neis on elatud aastakümneid ja tehakse seda siiani.Neil kõigil on oma nägu ja lugu.Tihti üsnagi sünge, eriti küüditamist ja kõigele sellele järgnenud teada saades.
Sirelite õitsemisajal, kus õhk on nende lõhnast vaiksetel õhtutel nii paks, et lõika või noaga.. Ei taha meel seda uskuda. Ometi on see meie ühine ajalugu.
Poleks uskunud, et nii kauneid paiku meie lähiümbruses on,“ leiame lõunalauas kõik koos.“ Rõõmu teeb ka see, et me ei näinud ühtegi mahajäetud ega lagunenud talu. Eestimaa külad elavad veel.“
Suur, suur aitäh, Toomas Keldojale, meie matkajuhile ja tema pojale, äsja sõjaväest tulnud pojale Mihklile, kes meie lõunasupi eest hoolitses. Kõigile suurtele ja tublidele väikestele ratturitele toreda matka eest!
Eha ja Lembit Jakobson
Lutike külal leiab mainimist Leida Tigase (1908-1983) “Looduse” romaanivõistlusel auhinnatud romaanis “Seitse pastlapaari” (1938), milles on värvikalt kirjeldatud ümbruskonna talude elulaadi 1920-ndail aastail. Romaanis kujutatud Tondi talu inimeste prototüüpideks olid peamiselt Kammeri valla Kitse talu elanikud. Tolles Kitse talus teenis L. Tigane 1925. aastal karjatüdrukuna. Oma eluliste tähelepanekute tõttu tõuseb “Seitse pastlapaari” kõrgemale autori teistest, ajaviitelise iseloomuga romaanidest.( Oskar Kruus. Kirjanduslik Otepää. Tallinn, 1969, lk.110)
