Murrangulised muutused leidsid põllumajanduses aset XIX sajandi algul. Euroopas oli sinnamaani kasutusel olnud Inglise põllumajandusõpetus.
Baierimaal töötas Thaer välja ratsionaalse põllumajanduse põhialused ja sai sellega saksa agraarteaduste rajajaks. Sellele õpetusele mindi Euroopas järjest rohkem üle.
Tartu Ülikool alustas põllumajanduse spetsialistide ettevalmistamist esimesena Venemaal. Põllumajandusdistsipliinide õpetamine toimus 1803.-1850. a kevadsemestrini filosoofiateaduskonna põllumajandusosakonnas. Tartu eeskujul moodustati 1835. aastast alates teistegi Venemaa ülikoolide juurde põllumajanduse kateedrid, kus hakati ette valmistama vastavaid erialateadlasi. (1)
Tartu Ülikoolis õpetas põllumajandust alates 1803-1806 ja sealt edasi kuni 1828. aastani professor J. W. Krause. Huvitaval kombel hakkas mees, kes projekteeris arhitektina väga mitmeid ülikoolihooneid, õpetama põllumajandust. Seejuures kasutati põhiõpikuna J. C. Gotthardi raamatut põllumajandusest, alates 1822. aastast aga A. D. Thaeri põllumajanduse õpikuid.
Krause koostas ka 1806. aastal Tartu Ülikooli esimese põllumajandusloengute programmi. See haaras kogu tolleaegset põllumajandust, sealhulgas põllumajanduse üldiseid aluseid, mullateadust, maaparandust, maaviljelust, teraviljakasvatust, söödataimede kasvatamist ja rohumaakultuuri, aiandust, metsandust, loomakasvatust, eriloomakasvatust, siidiussi- ja kalakasvatust, lubja, kipsi ja tuha tootmist, põllumajanduslikku raamatupidamist ning põllumajandusettevõtete organiseerimist.
Huvipakkuvana tooksin välja siidiussikasvatuse õpetamise. Siid oli sel ajal väga kallis ja teda toodi idamaadelt. Ei ole kuulnud, et keegi meil siidiussi kasvatamist ka praktiseeris.
Krause alustas ka ehituslike erialadega (teed, tammid, lüüsid, sillad, hooned jne). Tema avatud põllumajanduse ja tehnoloogia kabineti seadmetest on mõned mudelid säilinud tänaseni Eesti maaülikooli kogudes.
Albrecht Thaerist ja põllumajandusteaduste õpetamisest Saksamaal
Lähme tagasi Albrecht Thaeri juurde, kes oli Hannoneri kuurvürsti Georg III ihuarst. Selle kõrval tegeles ta lillekasvatuse ja põllumajandusega.
1802. aastal asutas ta Celles Dammasch-Wiesen saksa esimese Põllumajanduse Õppeinstituudi (tänapäeval Thaers Garten). Seal saavutas ta katselappidel erinevate viljade vahetusega suure saagikuse tõusu.
1804. aastal vahetas ta ametit ja elukohta ning asutas Möglini mõisas Saksamaa esimese põllumajandusakadeemia. (1819. aastal nimetati see Preisi Kuninglikuks Põllumajanduse Akadeemiaks). Siin arendas Thaer välja ratsionaalse põllumajanduse põhialused ja sai sellega saksa agraarteaduste rajajaks. Albrecht Thaer kutsuti 1811. aastal Berliini Ülikooli professoriks ja nimetati 1811. aastal Leipzigi Ökonoomilise Sotsieteedi auliikmeks. (2)
Reinhold Wilhem von Liphart, kes oli 1807-1829 Liivimaa Üldkasuliku ja Ökonoomilise Sotsieteedi president, sai aru, et soovides mitte maha jääda teiste maade põllumajanduse arengust, on vaja tõsta põllumajandusteaduse taset ja koolitada inimesi, kes suudaksid muudatusi ka põllumajanduslikku tootmisse viia. Ta püüdis ülikooli professoreid sotsieteedi tegevusse kaasa tõmmata ning teooriat ja praktikat kokku viia. Selline põhimõte juurdus kindlalt ning oli sotsieteedi eduka tegevuse aluseks. Oma mõisates oli ta juba rakendanud mitmeid Thaeri põllumajanduslikke uuendusi ja mitmevälja süsteemi. (3).
Järgmine Liivimaa Üldkasuliku ja Ökonoomilise sotsieteedi president Konrad Siegmund von Brasch nõustus oma eellasega. Ka Carl Gotthard von Liphart jätkas isa põhimõtete elluviimist, olles 1829. aastal ise Tartu kreisisaadikuks.
Tartu Ülikooli põllumajandusõpe
1829. a valiti Tartu Ülikooli põllumajanduse professori kohale Johann Friedrich Leberecht Schmalz, kes tõstatas selle küsimuse üles nii Liivimaa Üldkasuliku ja Ökonoomilise Sotsieteedis kui ka Tartu Ülikoolis.
Schmalzi seisukoht oli, et välismaa kultuure ei tohi kohe üle võtta, vaid tuleb katsetada, kas need meie tingimustesse üleüldse passivad. Liivimaa Üldkasuliku ja Ökonoomilise Sotsieteedi toetusel ning kaasabil saadi riigivõimult luba instituudi asutamiseks. Tartu ümbrusest ei leitud ühtki sobivat riigimõisat, ei õnnestunud ka eramõisate ost ja nii jäi ainsaks võimaluseks rentimine. Carl Gotthard von Liphart elas peale isa surma juba Raadil ja oli nõus oma Vana-Kuuste mõisa andma uue instituudi käsutusse, sest ka tema pidas põllumajandusüliõpilastele mõeldud õppebaasi olemasolu vajalikuks.
1833. aastal kirjutati alla leping, millega Tartu ülikooli põllumajanduse ja tehnoloogia professor Friedrich Schmalz rentis Carl Gotthard von Liphartilt (maamarssal 1833-1836) Tartu lähedal asuva Vana-Kuuste mõisa koos kuue karjamõisaga (Langemõis, Küti, Kõrkküla, Tõõraste, Rebaste ja Ignase), kogupindalaga 7000 hektarit põllumajanduse instituudile kaheteistkümneks aastaks.
Schmalz koostas rajatava instituudi jaoks põhikirja ja õppekavad.
Venemaa esimene kõrgem põllumajanduslik õppeasutus
avati 1834. aasta 2. mail Vana-Kuuste mõisas ja oli esimesi kogu Euroopas. Peale teoreetilise õppe oli see mitte ainult Eesti, vaid ka kogu Venemaa esimeseks õppekatsejaamaks.
Saksamaal tegutses toona juba kolm sellist õppeasutust (Möglinis, Tharandtis ja Hohenheimis). (2 ) Meie maa õppeasutus avati Albrecht Thaeri sünnipäeval, 2/14. mail 1834. Riigi toetus oli algul 5000, hiljem 7500 rubla aastas. Instituudi ja õppemajandi üldjuht oli professor Schmalz, kes pidi 2. maist kuni 30. septembrini elama Vana-Kuustes ja käima seal 1. oktoobrist 1. maini vähemalt kord nädalas.
Eksamiteta võeti vastu neid, kes olid juba 2-3 aastat Tartu Ülikoolis põllumajanduslikke loenguid kuulanud, teisi eksamite alusel. Õppemaks oli 200 rubla aastas.
Vana-Kuuste Põllumajanduse Instituut mõjutas ümbruskonna põllumajandust.
Instituudi tegutsemise jooksul tehti Vana-Kuustes 250 hektaril maaparandust, instituudil oli köögivilja- ja puuviljaaed, juurutati kaheteistväljalist külvikorda, katsetatavate kartulisortide arv ulatus üle 160.
Õppetöö kestis aasta või ka rohkem. Lõpetajatel oli õigus töötada riigiasutustes kõrgematel põllumajanduslikel kohtadel, pedagoogidena vastavates koolides, mõisavalitsejatena jne. Instituudil oli köögi- ja puuviljaaed ning mesila.
Riik andis igal aastal instituudile 5000 rubla, sellest 2000 rubla teaduslikuks uurimistööks ja katsete korraldamiseks. Instituut kujunes Tartu Ülikooli põllumajandusteaduskonna üliõpilastele oluliseks praktikabaasiks. Põhikirja järgi oli instituudi ja õppemajandi üldjuhatajaks direktor, kelleks sai Friedrich Schmalz. Ta pidi 2. maist 30. septembrini elama Vana-Kuustes ja 1. oktoobrist kuni 1. maini käima seal vähemalt üks-kaks korda nädalas. Õppemajandi valitsejaks ja kasvandike järelevaatajaks sai inspektor, kellel pidi olema teaduskraad ning kes oli kohustatud pidevalt Vana-Kuustes elama. Sellel kohal töötas Friedrich Schmalz
i poeg Hermann Schmalz.
Instituudi avakõnes rõhutas prof Schmalz teaduse saavutuste rakendamise suurt tähtsust põllumajanduses. Instituuti võeti Tartu Ülikooli põllumajanduseriala üliõpilasi, kes olid enne juba kaks-kolm aastat kuulanud põllumajandusloenguid ning nõutavate eksamite sooritamisel haritud noormehi ka väljastpoolt ülikooli. Tartu Ülikooli põllumajanduseriala üliõpilastele ei olnud Vastse-Kuustes õppimine kohustuslik, vaid soovitatav. Üliõpilasi komandeeris ka Vene valitsus kroonustipendiaatidena ning riik maksis neile iga kuu 100 rubla stipendiumi ning 300 rubla aastas õppevahendite soetamiseks. Ülejäänutel tuli õppemaks 200 rubla aastas tasuda instituudi kassasse.
Fr. Schmalz ise õpetas mullateadust, maaviljelust, taimekasvatust, aiandust ja mesindust, loomakasvatust, tõuaretust, villateadust, lammaste boniteerimist, metsamajandust. Tema poeg, inspektor dr. Hermann Schmalz õpetas tehnilist füüsikat, poliitilist ökonoomiat, põllumajanduse arvepidamist, tehnoloogiat, põllumajanduse ajalugu, majapidamist, põllutööriistu ja masinaid. Adjunktprofessor Peter Pell (1807-1861) õpetas zooloogiat, taimefüsioloogiat, koduloomade anatoomiat ja füsioloogiat, üldbotaanikat ning vene keelt. Botaanikaaia direktori abi Rudolph Trautwetter pidas esimestel aastatel botaanika loenguid. Kreisi maamõõtja Carl Gottlieb Rücker õpetas maamõõtmist ja loodimist, H. Bark põllumajanduslikku raamatupidamist ja agraarökonoomiat. Instituudis võis õppida aasta või kauem, kusjuures algul tuli õppida üldpõllumajandust ja seejärel sai omandada mõne kitsama eriala.
Vana-Kuuste Põllumajanduse Instituut kavatseti muuta kolme teaduskonnaga riiklikuks põllumajanduse, veterinaaria ja metsanduse instituudiks, mille jaoks koostas Schmalz juba uut õppekava. 1835. a külastasid Vana-Kuustet rahandusminister ja Moskva kindralkuberner ning kiitsid instituudi tegevuse kõigiti heaks.
Vana-Kuuste Põllumajanduse Instituut mõjutas ümbruskonna põllumajandust. Instituudi tegutsemise jooksul tehti Vana-Kuustes 250 hektaril maaparandust, instituudil oli köögivilja- ja puuviljaaed, juurutati kaheteistväljalist külvikorda, katsetatavate kartulisortide arv ulatus üle 160. Loomakasvatuses pöörati erilist tähelepanu peenvillalambakasvatuse väljaarendamisele.
Johann Friedrich Schmalz
Nüüd natukene veel Vana-Kuuste Põllumajanduse Instituudi juhatajast Friedrich Schmalzist. Johann Friedrich Leberecht Schmalz sündis Saksimaal 25. juunil 1781. aastal. Dresdeni Ülikoolis õppis ta arhitektuuri ja tehnoloogiat, Jenas keemiat, seejärel töötas Leipzigi Ülikoolis ja linnalähedases mõisas. Ta täiendas oma teadmisi iseõppijana ning õppis ka Dresdeni veterinaarkoolis. Schmalz rentis mõisa ja asutas seal põllumajanduskooli. 1829. a sai ta kutse tulla Tartu Ülikooli ökonoomika ja tehnoloogia õppetooli professoriks. Fr. Schmalz pidas majanduselu aluseks põllumajandust, ta oli teoorjuse vastane ja pooldas kapitalismi arengut põllumajanduses. Ta nõudis talupoegade majandusliku olukorra parandamist, rahvakoolide asutamist, talupoegadele põllutöö õppimiseks eeskujulike näidismajandite asutamist, õpetlike raamatute väljaandmist.
Vana Kuuste Instituudi sulgemine
Instituuti oli saatnud edu (pälvis tsaarivalitsuse heakskiidu), kuid kahjuks kaasnes sellega kadedus ja pahatahtlikkus. Kuna Friedrich Schmaltz oli teoorjuse vastane, siis nõudis ta selle kaotamist. Ta nõudis ka paremaid elutingimusi talupoegadele. Need põhimõtted viisid ta vastuollu kohalike tagurlike mõisnikega.
Mõjukate isikute survel müüs Liphart oma mõisa 1838. a novembris August von Siversile. (Carl Gotthard Liphart oli mõisa rentimise lepingu Schmalziga sõlminud 12 aastaks ja ta ei saanud ise lepingut lõpetada). Uus omanik ütles instituudile rendilepingu üles ja nõudis õppeasutuse lahkumist 1. maiks 1839. See tähendaski instituudi sulgemist, sest mõjukate meeste vastuseisu tõttu ei õnnestunud enam õppeasutusele uut mõisat leida.
Kuid me ei saa maha salata instituudi häid tulemusi. Viie aasta jooksul sai põllumajandusliku hariduse üle poolesaja noormehe. Õppeainete rohkus kõikvõimalikelt põllumajandusliku tegevusega seotud aladelt andis korraliku hariduse ja lõpetanutest said põllumajanduse edendajad Venemaa eri piirkondades.
Mitmest kasvandikust (J. Zelinski, W. Krause, B. Michelson jt.) said hiljem Valgevenes Gorõgoretski Põllumajanduse Instituudi organisaatorid ja professorid. Schmalz oli muude alade kõrval ka lambakasvatusspetsialist. Tema seda teemat käsitlevad raamatud ilmusid 1830. ja 1837. aastal eesti keeles. Ta asutas 1837. aastal lambakasvatajate seltsi.
Õppejõudu kutsuti mitmel korral Lõuna-Venemaale mitmeid riiklikult tähtsaid ülesandeid lahendama. 1837. a uuris mees, kas Krimmis saab vabas looduses kasvatada viinamarju, puuvilla, õlikultuure ja teepõõsaid. Ka seal korraldas professor lambakasvatuse arendamist. Samas jäi ta Tartusse professoriks 1845. aastani, mil loobus ametist tervislikel põhjustel ning naasis Saksamaale, kus suri oma mõisas 23. mail 1847. aastal.
Eesti põllumajanduse ajaloost on teada, et Vana-Kuustest aretatud ja sealt pärinevast rukkiproovist hakkas Sangaste krahv Friedrich von Berg (1845-1938) aretama „Sangaste” rukkisorti.
Hilisemal ajal toimus Vana-Kuustes veel tähtis sündmus. Siinses mõisas asutati 1878. aastal Eesti esimene koorelahutajaga meierei.
Ülo Siimets
Eesti Rahva Muuseumi Raadi haldusjuht
Kasutatud kirjandus:
1. S. G. Tsitovitš. Goregoretskii zemledeljckii institut (1836-1864). Gorki,1960.
2. Theodor Fontane: Albrecht Daniel Thaer in Projekt Gutenberg.
3. Tiit Rosenberg. Liphartid – Liivimaa mõisanikud II. Kleio nr 2 (16) – 1996 lk 49-53.
4. Ülo Siimets. Tartu Valla Kuukiri nr 177, 178.
