Kui hästi läheb, saab Unipiha koolist sügisel Erasmuse programmi raames üks üheksast partnerkoolist, kes osaleb uues Euroopa Liidu erinevate maade koolide ühisprojektis.
Mullukevadisel koolivaheajal Ateenas toimunud Kreeka, Küprose, Belgia, Portugali, Eesti, Hispaania, Leedu, Poola, Itaalia koolide kohtumisel osales Unipiha algkooli juhataja Eha Jakobson.
Uuesti saadi kokku selle aasta 19.-23. märtsini Veneetsias, õigupoolest Veneetsia eeslinnas Oriagos.
Kolme päeva jooksul arutati selle üle, mis oleks see ühtne sidusidee, mille ümber hakkaksid toimuma kavandatava projekti tegemised, samuti ürituste kalenderplaani.
Kui euroopaliku dimensiooni õppekavasse lõimimise ning koolikeskkonna toimimise väljundi mitmekesistamise osas jõuti arusaamisele üsna kergesti, siis selle praktikasse viimise üle peeti dialoogi üsna tuliselt ja pikalt.
Kokkusaamise lõpuks jõuti selleni, et uue projekti eesmärgiks on laste ja noorte inimeste loovuse arendamisele kaasaaitamine kunsti ja muusika kaasabil. Iga maa kool kasutab selleks oma paremaid ning tugevamaid külgi, rikastades niimoodi kõikide projektis olevate koolide maailmapilti ja arusaamist õpetamisest. Projektist peab „tulu tõusma“ kõikide osalevate maade koolide õpetajatele ning õpilastele.
Kreeka kool pakkus selleks erivajadustega laste kaasamist tavakooli ellu, Portugal infotehnoloogia kaudu loovuse õpetamist, Unipiha kool õuesõpet ja loodusest „tekkivat“ keskkonnakunsti.
Kui Eestis on õuesõppe mõiste tuntud ning paljud koolid kasutavad seda oma õppetöös, siis tulevastele partnerkoolidele tuli pikalt ja põhjalikult seletada, miks ja kuidas me seda Unipiha koolis teeme.
Näita uuesti
Veneetsia Oriago algkoolis lastega kohtudes üllatas mind nende rõõmsameelsus, loomulik uudishimu ning avatus. Eesti oli neile tundmatu ja kauge maa, olgugi et enne sõpruskoolidega kohtumist oli lastel korralik kodutöö tehtud. Ka 2. klassis, kelle klassijuhataja Oriella külaliseks ma Veneetsias olin. Koridoris ootas meid vastu suur plakat osavõtvate maade lippudega.
Unipiha kooli slaidiprogramm ning Oriago koolile kingituseks kaasa toodud väike kunstinäitus ja papist suitsupääsuke tekitasid säärast elevust, et olin slaidiprogrammi sunnitud kordama. “Näita veel!“ nõudsid käsi plaksutades särasilmsed mustade peadega poisid-tüdrukud viimase slaidikaadri järel.
Veneetsias linnakeskkonnas üles kasvanud lastele on Pangodi kuppelmaastik erinevatel aastaaegadel uudne ja lummav. Pakaseline päikseline talvepäev, kui kogu kool on suuskadel. Rattamatk sirelite õitsemise ajal. Võililledest pärja punumine. Isadepäeva tähistamine ühise kringli söömise ja peast arvutamise võistlusega. Kooli juures kastanipuu otsas ronimine. Tamme oksalt kokkuriisutud krabisevatesse lehtedesse hüppamine. Kõik see on hoopis teine maailm, mis neile nüüd äkki avanes.
Ka õpetajatele pakkusid meie õuesõppe slaidid ja neid saatvad rahvalaulud väga suurt huvi.
Kohtumise lõppedes üllatasid lapsed mind oma joonistuste, luuletustega ning … küsimusega. „Kas sa oled hea õpetaja?“ See tavapäratu küsimus, mida Eesti lapsed kunagi ei esita, pani mind korraks kohmetuma. „Arvan, et olen küll. Mu kõik lapsed on saanud oma edasises elus kenasti hakkama,“ vastan hetke pärast.
„Aga kas eesti lapsed on head?“ Ka see küsimus tegi mind korraks nõutuks. Vastasin diplomaatiliselt naeratades: “Ikka on. Aga vahel võiksid paremad olla. Nagu teiegi oma õpetajale.“
Unistuse sünd
lenda pääsuke lenda
oma sametmustade tiibade
valge rinnaga
külm nagu lumi
läbi kogu maailma
kui samamoodi
lennata saaksin
minagi Eestisse kord
tema tiibadel maabuda
Nõnda kirjutas teises klassis õppiv Pablo mulle lahkumise päeval itaalia keeles. Mind võõrustanud õpetaja Oriella abiga tõlkisime luuletuse inglise keelde. Alles kojujõudmise teisel päeval „avastasin“ kohvrit lahti pakkides selle luuletuse enda jaoks uuesti. Hämmastas kaheksa-aastase Pablo terav detaili nägemise oskus. Linnu sametmustad tiivad ja valge rinnaesine toob kohe silme ette pääsupesa mu akna kohal räästa all.
Mõtlesin pikalt, kuidas ärkab kaheksa-aastases poisis selline soov. Kas on selle tekkes „süüdi“ nähtud slaidiprogramm või mina ise – õpetaja, kes tuleb sellelt maalt, kus on rahvuslinnuks suitsupääsuke. Võo maa, mis asub kusagil kaugel silmapiiri taga oma lumiste väljade ja heleroheliste kaskedega kevadel.
„Sa vaatad ja vaatad seda papist pääsukest, lumivalge rinnaesisega… Ja mida kauem sa seda teed, seda rohkem kujutled end pääsukeseks, kes lendab läbi Euroopa sellele kaugele tundmatule maale.“
Lenda, pääsuke, lenda!
Õpetaja Eha Jakobsoniga vestles
Lembit Jakobson