Kadi Vindi liugles märtsi keskel võistluslumel Soomes Pyhäl. Foto: Jaanus Mikk
Noorte mäesuusatajate hulgas saavutas lõppenud hooajal suurepäraseid tulemusi Kadi Vindi, kelle pere elab Kambja vallas Palumäe külas ühes vanas talumajas.
Kümneaastane Otepää kooli- ja suusatüdruk Kadi krooniti U12 vanuseklassis Eesti meistriks slaalomis ja suurslaalomis, paralleelslaalomis autasustati teda hõbemedaliga.
Vallalehe toimetaja esitas meie tublile noorsportlasele mõned küsimused, millele vastates võis Kadi Vindi kirjeldada nii talle edu toonud spordiala juurde jõudmise lugu kui tulevikuks seatud sihte.
Kus ja kelle juhendamisel treenid?
Mina ja mu õde Ronja treenime Otepääl mäesuusaklubis Väike Munamägi. Meie treener on Peeter Siim.
Kui olin viieaastane ja käisin Otepää lasteaias Pähklike, korraldati kogu meie rühmale mäesuusatreeningud. Treener Peeter Siim pani meile lasteaia õuealal kiivrid pähe ja mäesuusad jalga ja vedas meid köie järel, et harjuksime üldse mäesuusasaabastega. Olime ikka parajad koperdised.
Kevadel läksime juba Otepää snow-tubing’u nõlvale harjutama ja järgmisel talvel Väikesele Munamäele. Siis hakkas ka mu 7-aastane õde Ronja treeningutel osalema.
Missugune on treeningute sisu?
Talvel toimuvad treeningud loomulikult mäel. Kui koolitunnid ja muusikakool on läbi, viib ema meid Väiksele Munamäele trenni. Treener on slaalomiraja maha pannud. Kui oleme end natuke soojaks sõitnud, teeme umbes tund aega erinevaid koordinatsiooniharjutusi või harjutame näiteks pöördeid. Pärast sõidame veel üks või kaks tundi niisama slaalomit.
Sellised trennid toimuvad talvel 3-5 korda nädalas. Aga me ei osale päris kõikidel treeningutel. Mõnikord olen klassiga teatris või on muusikakooli kontsert või on emal mõni tähtis koosolek ja ta ei saa mind sõidutada.
Teistel aastaaegadel jookseme, sõidame rulluiskudega ja jalgrattaga. Väga suur osa on tasakaaluharjutustel ja igasugustel hüppamisharjutustel. Näiteks palju trenne toimub Tehvandi suusahüppetorni jalamil treppidel.
Mis on selle spordiala head ja halvad küljed?
See spordiala meeldib mulle järjest rohkem. Sellel spordialal on palju plusse. Mu emale meeldib see ala, sest see annab hea põhjuse talvel õues olla. Tavalistel suuskadel sõidetakse umbes tund järjest, mäesuuskadel olen kas või neli tundi, kui ei ole väga külm ilm. Ja kui on külm, käime kohvikumajas end soojendamas ja sõidame jälle.
Öeldakse, et see spordiala õpetab oma keha valitsema. Teeme tõesti väga palju tasakaaluharjutusi. Kindlasti annab see palju jõudu ja oskusi. Sport värskes õhus annab kindlasti ka hea tervise. Näiteks ei ole ei mina ega mu õde Ronja kordagi sel õppeaastal koolist haiguse pärast puudunud. Lisaks on mul tänu mäesuusatamisele palju häid sõpru.
Võistlustel on ka tore käia. Talvel toimub neid mitu. Alpi karikasarjas on neli etappi. Võistlused on Otepää Munamäel, Kuutsemäel, Tallinnas Nõmmel ja Kiviõli tuhamäel. Võistlused algavad tavaliselt kell 9 rajavaatlusega ja lõpetatakse kolme paiku autasustamisega. Kui võistlus toimub Tallinnas või Kiviõlis, hakkame Otepäält väga vara sõitma. Need sõidud koos klubikaaslastega on ka toredad.
Halb on see, et seda ala ei saa igal pool harrastada. Mäesuusatamiseks on tarvis mäge ja võimalust sinna minna. See ala nõuab rohket varustust, mis on aga väga kallis.
Missugune on treeningvarustus?
Igal võistlejal ja treenijal peab olema kaks paari suuski (slaalomi ja suurslaalomi jaoks), saapad, kepid, kiiver, prillid. Kui kogu varustus poest osta, maksaks see väga palju. Õnneks on mul ja mu õel Ronjal võimalik kasutada Väikese Munamäe mäesuusaklubi varustust. Ema on ise ostnud vaid kiivri ja kepid. Tulevikus on kindlasti tarvis ka seljakaitset ja põlvekaitsmeid, lisaks uusi suuski ja keppe.
Suveks on tarvis jalgratast, rulluiske ja loomulikult jooksu- ja ujumisriideid.
Mida oled saavutanud ja kui kaugele soovid jõuda?
Sel talvel sain oma esimesed medalid. U12 vanuseklassis olen Eesti meister slaalomis ja suurslaalomis, paralleelslaalomis sain hõbemedali.
Järgmisel aastal on konkurents tihedam. Tean, et pean korralikult treenima, et saaksin ka järgmisel aastal poodiumikohti.
Tahan mäesuusatamisega tegeleda veel kaua ja olla Eestis üks parimaid. Eestis saab hästi treenida Väikesel Munamäel ja mujalgi, aga meie mäed on ikkagi väikesed. Ei ole võimalik elada Kambja vallas ja olla täiskasvanuna maailmas edukas mäesuusataja. Selleks, et omavanustega maailmas, näiteks Austrias, konkureerida, peaks minu pere Eestist ära kolima. Seda me kindlasti ei tahaks. Mulle meeldib minu kodu.
Toivo Ärtis