Mure eesti keele ja kultuuri pärast tõi Mooste mõisasse Eesti kultuuriseltside ühenduse mõttetalgutele ligi nelikümmend nii Kodu-Eestis kui välisriikides tegutsevate eestlaste kultuuriseltside esindajat.
Tuldi nii Tartust, Rakkest, Rakverest, Jõgevalt ja Tallinnast kui Arhangelskist, Helsingist, Peterburist, Moskvast, Chișinăust ja Riiast. Kõige kaugem külaline oli Krasnojarskist, kus elab üle 4000 eestlase.
Eesti Vabariik 100
Ülevaate Eesti Vabariigi 100. aastapäeva ettevalmistamise kavast andis kultuuriministeeriumi asekantsler Anne-Ly Reimaa. Ettekandja sõnutsi ei ole Eesti Vabariigi sajanda aastapäeva kui ainukordse ürituse eesmärgiks paraadlikkus, vaid see peab puudutama meist igaühte, jõudma igasse kodusse. “Meid on 100 miljonit olnud läbi pika eestluse ajaloo. Näitame siis, et me kanname uhkusega oma identiteeti, keelt, meelt, haridust, kultuuri. Näitame nii kodu- kui välismaale, et meil on üks Eesti, mis saab 100-aastaseks.“
Kultuuriministeerium avas novembris (kodanikupäeval) Eesti Vabariik 100 koduleheküljel ideede salve, mis peab muutuma üldrahvalikuks projektiks. Sinna on oodatud kõikide inimeste ettepanekud, mis aitavad muuta elu Eestis sisuliselt, vormiliselt ja tähenduselt paremaks. Eesti Vabariik 100 programm kulmineerub 24. veebrauaril 2018, kuid jätkub kuni aastani 2020 – Tartu rahu sõlmimise 100. aastapäevani.
Eesti seltsid välismaal
Seekordsetel mõttetalgutel esindasid Eesti seltse välismaal suuresti NSV Liidu endistes vabariikides asuvad eestlaste diasporaad alates Arhangelskist, Moskvast, Peterburist, Kiievist, Riiast, Chișinăust kuni Krasnojarskini välja.
Kõikides seltsides tähistatakse eestlaste jaoks olulisi tähtpäevi – jõule, Eesti Vabariigi sünnipäeva ja jaanipäeva –, kuid kõikjal on vähenenud liikmete arv ning suurenenud nende keskmine vanus. Kui 1988. a oli Moskvas seltsil 300 liiget, siis tänaseks on see kahanenud viiekümnele-kuuekümnele inimesele.
Moldovas on Eesti seltsil nimekirjas 65 inimest, kuid aktiivseid nendest 15-20. Raske on seltsidel leida kohta, kus koos käia. Paremad võimalused selleks on Läti Eesti Seltsil (oma maja) ja Peterburi Eesti Kultuuriseltsil (oma Jaani kirik). „Eestlasi elab Lätis üle 2000, kuid seltsi liikmeteks on neist alla 300. Noorema põlvkonnaga saame kokku Eesti saatkonna üritustel, Eesti maja Riias nad ei külasta,“ nentis Toomas Kalda.
„Kõige arvukamaks eestlaste ja nende järeltulijate diasporaaks on Siber. Krasnojarski krais elab neid üle 4000,“ jutustas mõttetalgutest osavõtjatele Veera Nikolajeva Oinets. „Meie suureks probleemiks on see, et inimesed räägivad erinevat eesti keelt. Setude järeltulijad räägivad üht ja võrokeste omad teist eesti keelt. Paljud inimesed ei käi enam Eestis. Õnneks lapsed siiski saavad osaleda keeleõppe laagrites. Koos käime Krasnojarksi raamatukogus. Meil on olemas 1000 eestikeelset raamatut. Koos lätlaste ja leedulastega korraldame jaanipäeva, meil on oma seto kuninga päev. Töötavad lauluansamblid ja tantsurühmad. Töötab puhkpilliorkester.“
Augustis külastas Eestit Siberi setude koor.
Soome eestlaste liidu esindaja Tiiu Sillavee: „Vananemise üle ei kurda. Päris paljude linnades on eestlaste kokkusaamise kohad ning klubid. Meil on oma harrastusteatergi, väliseesti teater Soomes. Lastega oleme toonud lavalaudadele juba kaks etendust. Sügisel jätkame.
Jõulude ajal tõin suurte kohvritega Eestist lastele hullamiseks põhku.
Mõtlesin, et emad hakkavad pahandama, et lapsed piduriietes ja puha… „Ah, kui hästi see põhk lõhnab! Nagu mu oma lapsepõlves.“ – hoopis nõnda ütles üks ema särasilmi pärast etendust.“
Ukraina Eesti seltside esindajalt Tiina Toometilt kuulsime, et praegu on ka Ukraina seltsielus keeruline olukord. Krimmi eestlased Krasnodarka külas on segaduses: neil tuleb ümber registreeruda Venemaa seaduste kohaselt. Kuid nad püüavad jätkata oma tegevust. Kiievis asuv eesti naiskoor Sõleke käis juba kolmandat korda meie üldlaulupeol. Koos käiakse Kiievi Dnipri kultuurikeskuses. Kuid ka neile teeb muret liikmete vananemine. Hoitakse kontakte nii Harkivi kui Odessa ja Lvivi eestlaste seltsidega
Ülevaate lähemateks aastateks koostatud rahvuskaaslaste programmist andis haridus- ja teadusministeeriumi asekantsler Madis Lepajõe.
Esineja rõhutas: „Rahvuskaaslaste programmi prioriteediks on eesti keele õpe. Eesti keelt õpib praegu välismaal 3228 last. See on vaid murdosa eesti laste üldarvust välismaal.
Välismaal elavate ja seal haridust omandavate eesti laste arv on kasvanud hüppeliselt. Näiteks Soome lahkus 2012. aastal üle 1200 lapse. Suur hulk lapsevanemaid aga ei pinguta ega soovi oma lastele enam eesti keele õpet Siin on meie kõigi jaoks tõsine murekoht. Eesti keele paremaks õppimiseks oleme rakendamas e-õppe võimalusi.“
Selline kokkusaamine andis Kodu- ja Välis-Eesti seltsidele võimaluse tunda end ühtse perena, aru saada üksteise probleemidest. Sellest, et aetakse ühist eesti asja
Kõik jookseb kokku kultuuri mõistes
LHV panga majandusanalüütiku Heido Vitsuri ettekanne eesti majanduse arengutest viitas paradoksidele, millele eesti poliitikud ei julge silma vaadata.
„Meile ei meeldi tuleviku väljakutsed, me ei taha neile silma vaadata,“ märkis Heido Vitsur. „Tõsisteks väljakutseteks Eesti jätkusuutlikkusele on meie elanikkonna vananemine ning tööjõu väljavoolamine. Üle 100 000 maksumaksja on asunud elama mujale. Meil tuleb iga pensionäri kohta 1,7 tööealist. USA-s on selleks arvuks kolm.“
Oleme mõnes asjas maailma konkurentsivõimes tublil kolmekümnendal-neljakümnendal kohal Samas kuulume aidsi leviku ja viinasurmades osas Euroopa Liidus esimeste hulka. Eurostati andmetel on Leedu elatustasemelt inimese kohta Eestist mööda läinud, kuid meie ametnikud, poliitikud väidavad vastupidist.
Euroopa Liidus on turud ära jaotatud. Me oleme üks lüli globaalses majandussüsteemis. Tänases Eestis oleme me sellises situatsioonis, et palk enam palju suureneda ei saa. Selleks, et majandus oleks jätkuvalt tõusuteel, peame ise suutma luua uusi tooteid.
Lembit Jakobson: „Pärast Heido Vitsuri ettekannet mõtlesin, et ilmselt tuleb meil 20. sajandist pärineva rahvusluse paradigma üle avalikkuses hakata tõsiselt mõtlema ning arutlema
Peame tegema koostööd nende välisinvestoritega, kes aitavad meid loomisel ning turustamisel.
Kui 1990. aastate algul vedasid meid kriisis välja palgivedu ning vanaraua müük, siis nüüd oleme allhangete ketis. Oleme oma majanduses ning edus orineteeritud pigem „näitamisele ning turistide silmadele“, kuid mitte Euroopa Liidu ja globaalsele majandusele.
Meie kultuur on liiga eesti keele keskne, tõrjuv uute inimeste suhtes. “Miks ei võiks meile kasulikes ettevõtetes rääkida kasvõi suahiili keelt?“ küsis Heido Vitsur intrigeerivalt.
Pärast tema ettekannet mõtlesin, et ilmselt tuleb meil 20. sajandist pärineva rahvusluse paradigma üle avalikkuses hakata tõsiselt mõtlema ning arutlema.
Milleks meile seltsid?
„Selleks, et puul kasvaks jõuline võra, tuleb hoolitseda tema juurte eest,“ rõhutas Eesti kultuuriseltside ühenduse esimees Valter Haamer. „Meie kultuuri juurteks on meie ajalugu, pika aja jooksul kujunenud traditsioonid ja kogemus
ed ning usk paremasse ja õnnelikumasse tulevikku. Tähtis on iga inimese õnn, veel tähtsam aga perekonna, seltsi ja rahva õnn, sest isiklikku õnne ei saa ilma perekonna, seltsi või muude kodanike koosluseta ja kogu rahva toetuseta.“
Esmasteks kultuuri juurte uurijateks ja arendajateks on perekond ja seltsid. Suvel toimunud üldlaulupidu ja -tantsupidu olid tuhandete perekondade ja sadade kooride ning tantsurühmade mitu aastat kestnud pingsa töö õnnestunud kokkuvõte. Sellest tundsid rõõmu kuulajad/vaatajad, veel enam aga esinejad. See oli ühtlasi tänuväärne panus meie rahva kultuuri juurte elujõu tugevdamisse.
Meil on küllalt seltse, et iga pere liikmed saaksid osaleda mõne seltsi tegevuses ning tegutseda enda arendamise ja meie kultuuri juurte tugevdamise nimel.
Eesti lipu seltsi esimees Jüri Trei toetas seltside koostöö vajadust.
Hinnatav on suguvõsade ja külade ajaloo uurimine ja kokkutulekud, uurimuste trükis avaldamine ja kohalike muuseumide eest hoolitsemine – kõik see on suurepärane võimalus kohaliku identiteedi säilitamiseks ning tugevdamiseks, sidususe suurendamiseks mineviku, oleviku ja tuleviku vahel. Ikka selleks, et kestaksime edasi rahvusena, säilitaksime traditsioone ja väärtusi, ehitaksime oma iseolemist ja riiki. Tunnustust vääriv on kohalike omavalitsuste ja Eesti kultuurkapitali toetus seltsidele kultuuriürituste korraldamisel.
Kahju, et ajaleht Sirp ei ole veel avastanud tegutsevaid kultuuriseltse.
Tuleval aastal täitub 150 aastat nii Vanemuise kui Estonia seltsi asutamisest. Kuidas tähistada nii väärikat juubelit? – see on mõtlemisaineseks nii seltsidele endile, kultuuriministeeriumile kui ka üldsusele.
„Meie isikliku ja rahvuse õnne juured on kultuuris! Hoolitsegem nende elujõulisuse eest!“
Kuigi osavõtjad said palju informatsiooni ja mõtlemisainet ning olid selle eest tänulikud, jäi aeg mõttevahetuseks siiski väheseks. Selgus, et seekord olid mõttetalgud ühepäevased raha nappuse tõttu.
Oleks hea, kui järgmisel aastal toimuvatel mõttetalgutel leiduks raha kahepäevaseks ürituseks. Seda enam, et mõtteainet pakuvad meie vanimad seltsid – Vanemuise ja Estonia seltsid – ja üldse seltsid, mis tegutsesid enne Eesti Vabariigi iseseisvaks saamist 1918. aastal. Ei tohiks olla veel hilja lülitada ka seltside tegevuse temaatika Eesti Vabariik 100. aastapäeva tähistamise plaanidesse.
Meeldivaks emotsionaalseks üllatuseks kõigile olid Mooste rahvamuusikakooli õpetaja Kalev Kreegipuu ja tema 6-aastase õpilase Uku Zolgo esitatud lõõtspillipalad. Nende esinemine andis kinnitust rahvamuusika elujõust ka tulevikus.
Lembit Jakobson,
Pangodi küla seltsi liige
Eesti kultuuriseltside ühendusse (asutatud aastal 1997) on käeolevaks ajaks koondunud 40 kultuuriseltsi.
Neist 26 tegutsevad kodumaal, 14 seitsmes välisriigis (Venemaa, Ukraina, Moldova, Valgevene, Tšehhi, Leedu, Läti, Soome).