Laulupeotuli, millele andsid piduliku etteastega pikaks teekonnaks väge ka kambjalased ja Kambja lapsed, jõudis kenasti Tartust Tallinnasse ja tervitas suure peo päevil nii kõiki lauljaid-tantsijaid-mängijaid kui nende kuulajaid-vaatajaid-nautijaid.
Laulupeo esimese kontserdi „Aja puudutus“ vahetekstis meenutati president Lennart Meri omaaegset mõtet, et „laulupeod ei ole kunagi moes olnud, sest laulupidu ei ole moeasi“.
Siiski on igal meist voli mõtiskleda kõige selle üle, mis laulupidudel on olnud moes või on seda praegu.
Kui mõelda taasärkamisajale, siis kujunes lauluväljakul kombeks, et hardushetkedel võtsid inimesed üksteisel kätest, tõstsid need pea kohale ja õõtsutasid laulutaktis vasakule ja paremale. Vaatepilt meenutas vaikses tuules heljuvat rukkipõldu või laisa lainega merd.
Eesti riigi edenedes see tava, mida mõnigi üleolevalt laelupjamiseks pisendas, tasahilju soikus, kuid asendus peagi uuega. Nüüd tekitatakse hoogsate kätetõstetega laineid, mis rändavad kõige kaugemast laulukaarealusest sopist väljaku tagumisse serva ja pöörduvad sealt tagasi.
Ehkki lauluväljaku suures inimsülemis ei liigu midagi silmaga nähtavat ja käega katsutavat, tunnetavad asjaosalised, et selline mänglev lainevahetus muudab nad rikkamaks – emotsionaalselt rikkamaks – ja lisab elujõudu.
Näib, et sündinud on üks uus riitus: kui eestlased kohtuvad peo ajal lauluväljakul, siis tõstavad nad oma elujõunatukese kätega pea kohale ja jagavad laineid tekitades kõigile teistele. Heldelt, siiralt ja lahke südamega.
Kümnete ja sadade, tuhandete ja kümnete tuhandete eestlaste elujõulained sõuavad lauluväljaku kohal ning kokkupuutes kasvab-kosub nende vägi.
Selles riituses liituvad ja lõimuvad ka paljude Eesti sõprade elujõulained.
Eestlase elujõud. Eestlaste elujõud.
Eestluse elujõud.
Toivo Ärtis
Samal teemal:
- Laul paneb silmad särama
- Tartu laulupidu „Enne ja nüüd“ Margus Kriiva fotodel
- Video: Kambja valla lauljad-tantsijad laulupeorongkäigus
- Galerii: XXVI laulu- ja XIX tantsupeo ühine tuli Kambjas