„Kui Priit isaga koolimajja jõudis, oli Kambja koolihoone juba avatud“ – mõnda pealkirjastas Malle Elvet meeleoluka artikli, mis ilmus ajalehes Lõunaleht 2005. aasta septembri algul.
Pealkirja tagamaid selgitatakse lugejaile leheloo esimeses lausega: „Nii ehtlutsulikult algas esimene koolipäev seitsmeaastasele Priit Palule, kes oli Kambja koolihoone nurgakivi paneku ajal vaid kahekuine.“
Malle Elveti poolt artiklisse talletatut on huvitav lugeda üheksa aastat hiljemgi:
„/—/ Nüüd said nurgakivi paneku aastal –1998– sündinud Kambja lapsed, 4 tüdrukut ja 11 poissi, aabitsad kätte uhiuue koolihoone ees regionaalministrilt Jaan Õunapuult. Tarkusepäev oli 319-aastase koolilooga Kambjas suur pidupäev, Kambja 170 õpilase ja 22 õpetajaga kooliperele kauaoodatud päev. /—/
Esimese klassi õpetaja Peeter Ruuge kutsus oma tüdrukud-poisid teise korruse klassi pinke valima. “Koolis saab küll palju põnevam kui lasteaias, kus noorem õde ja vend veel käivad. Siin on nii palju lapsi. Muidugi oskan juba lugeda,” teatas avala olekuga Arved Savi, kes oli kooli tulnud koos ema Virgega.
Koos vanemate ja pensionipõlve pidava kooliõpetajast vanaemaga uudistas koolimaja, kollane portfell näpus, ka pidulikule avamisele hilinenud Priit Palu. Elurutus oli kodustele pähe jäänud aktuse alguse aeg, mis oli lindilõikamisest tunnike hiljem.
“Lugeda ma oskan küll. Ja sport meeldib,” noogutas arnotalilikult uje Priit, kes jäi kogemata puudu esimeselt ühispildilt koolivärava juures. Küll aga saab tema kodualbumisse pilt esimest koolipäevast, kus ta jookseb pidupluusis ja lipsuga aasta eest käiku läinud staadioni ringil.“