Valiklauseid lõpukirjanditest
Rainis: „Teatrietenduses näidatakse tavalisi muresid ja olukordi ning mängitakse need läbi. Etendus arendab inimesi ja annab hea tunde. Filmis saab rohkem eriefekte kasutada. Filmid on põnevamad ja neid tuleks eelistada, aga ka teatris käimist ei tohiks unustada.“
Randolph: „Teater on suurim kultuuripärand ajaloos. Näitleja peab olema andekas ja publiku oma rolli viima. Olen seda tunnet etenduse ajal tundnud – see on väga kaasahaarav. Etenduse ajal peab olema kord ja vaikus. Iga kord, kui teatrisse lähen, riietan end ülikonda. Iga inimene, kes tahab end soliidsena tunda, peab vahel käima teatris.“
Indrek: „Tänapäevase tehnika juures pole kinno minek tarvilik. Kogu maailma filmivaramu on Internetis saadaval. Võimsad plahvatused ja mõistuse piiridest väljas olevad sündmused on need, mis paeluvad filminautlejaid. Filmides saab uskumatu tõeks ja tõde tundub uskumatuna. Teatrikunstis peame paraku leppima igapäevaselt kehtivate füüsikaseadustega ja näitlejatega, kes meil parajasti koha peal olemas on. Tõsi, näitlejate emotsioonid on ehedamad. Teatri puhul on ka see pluss, et saad välja turvaliste koduseinte vahelt, tunnetad ühtsust ühiskonnaga ja koged seda, mida kultuuril sulle pakkuda on. Tegelikult võiks iga inimene nautida nii häid filme kui käia vähemalt kord kuus teatris vaatamas mõnda huvitavat etendust.“
Raivo: „Enne teatrisse minekut paned end ilusti riidesse, sest teater on ikkagi üritus ja näitleja pärast on vaja kanda kauneid rõivaid. Muidu näitleja vaatab, kes see rääbakas on. Kinno lähed vaba aja riietega. Seal pole näitlejaid, kes sulle ülalt alla vaataksid. Kinos käies ei pea mitu kuud varem piletit ostma.
Film „teeb teatrile ära“ igal alal peale ajaloo. Igal teatril on oma saamislugu ja teatrikummitus. Ega ilmaasjata leiutatud kino, teatrist jäi ilmselgelt väheks. Isegi tummfilmidel olid eriefektid, klaver taustaks mängimas.“
Kristi-Kristiina: „Tegelaste ja publiku vahel tekib justkui side. Mõni saab tänu sellele oma hinge puhastada ja elu uue pilguga vaadata. Etendus võib panna inimese uutele seisukohtadele. Publik tahabki ennast justkui tegelaste rolli panna ning nende elu elada. Tänu mõnele filmile on inimesed leidnud üles oma tõelise mina. Teatrietendus või film – see on maitse ja valiku asi.“
Silvester: „Filmi eelistan sellepärast, et seda saab igal ajal vaadata kas koos sõpradega, perega, üksi või rahvarohkes kinos. Sõpradega vaataks ma midagi naljakat, kus saab naerda ja kaasa rääkida. Teatris jääb midagi ikkagi puudu. Ma täpselt ei oskagi öelda, mis asi see on. Vanasti olid ainult tummfilmid ja inimesed olid siis ka rahul. Tänapäeval on igasuguste efektidega filme, mis meid tuimaks jätavad.“
Gerli: „Vahel on tuju paha, ei ole jaksu midagi teha. Appi tõttab kino ja teeb tuju rõõmsaks. Inimesed unustavad enda elu, elavad filmi nii sisse, et kõik on korraga parem. Filmidel on inimestele suur mõju. Olen alati mõelnud, mida saab veel teha, et Eestit aidata ja paremaks muuta. Üks kindel asi on teatris käimine. Kõik ju teavad, et eestlastele meeldib teatris käia. Ilusad riided, teised inimesed ja ongi tuju hea. Kõige tähtsam on siiski see, et me õnnelikud oleme.“
Marleen: „Filminäitlejatele ei saa plaksutada ega tänu avaldada suurepärase kogemuse eest. Filmi vaadates me ei tea, mis tegelikult filmimise ajal toimus või kui palju sellest päris on. Noorem põlvkond valib kindlasti kino, sest seal on kasutatud võimsat tehnoloogiat ja seal on loodud asju, mis päris maailmas ei eksisteeri. Filmides mängivad ka noorte iidolid. Kui etenduse ajal läheb midagi valesti, ei saa seda tagasi võtta nagu filmis. Teater on tõeline.“
Tarvi: „Teater ja noored ei käi käsikäes – vähemalt nii olen mina aru saanud. Arvatakse, et teater on pigem vanematele ning haritumatele inimestele. Muidugi ei vasta selline jutt tõele. Teater ei küsi su sugu, haridust või vanust. Minnes teatrisse, tuleb leida meelepärane etendus. Ma ei oskagi öelda, miks noorte seas levib selline arvamus, et teater on igav. Minu arvates võib seal vägagi huvitav olla ja noored, kes teatris käivad, ei peaks selle pärast häbi tundma. Minu arvates on filmidesse ennast parem sisse elada kui mõnda etendusse. Mõne aja pärast tekivad lemmiknäitlejad. Sa uurid nende kohta internetist ning varsti võiksid teda juba ise riietada ja toita, sest sa tead, mis talle meeldib.“
Arved: „Inimesed on juba aegade algusest peale püüdnud oma meelt lahutada. Teater oli inimestele südamelähedane juba Vanas-Roomas. Teatri ja kino lummav müstika tõmbab inimesi hordidena ligi. Kas eelistada iidset ja elamusterohket teatrit või meeltlahutavat ja närvikõdi täis filmi? Või valida hoopiski kesktee? Teatris on kõik sinu ees laval, „laivis“. Iga etendus on erinev ja näitlejad natuke närvis – see kõik annab elamusele juurde. Filmis on iga detail täiuslikkuseni lihvitud ja enam seda muuta ei saa. See on nii pluss kui ka miinus samal ajal. Noored käivad enamjaolt kinos, sest nende hing on rahutu ja otsib pigem meelelahutust kui tarkust.
Igaüks peaks tegema seda, mis talle endale meeldib, kuid vahel astuma välja oma mugavustsoonist. Alles väljaspool seda juhtub elu tõeline teater ja kino.“
Valiku teinud õpetaja Tiina Tiideberg