Kui ühel märtsipäeval potsatas mu e-postkasti programmi „Europe makes school in Estonia“ (Euroopa Eesti koolides) tutvustav kiri, olin kohe nõus Šveitsist Tartu Ülikooli vahetusüliõpilaseks tulnud Mirjamit Unipiha koolis vastu võtma.
Kuna Mirjam õpib klassiõpetajaks ja pärineb alevikust, mitte suurlinnast, siis sobis talle meie kool väga.
4. aprilli hommikul läksin talle vastu. Bussist astus välja tagasihoidlik, ilus punapäine, õbluke tütarlaps.
Teel kooli rääkisin talle liitklassilisest õpetamisest. Tuli välja, et ka neil on sarnaseid koole – eriti mägedes.
“Oi, kui ilus järv teil siin on,“ hüüatas Mirjam vanast meiereist mööda tulles. Peatusime ja nautisime mõne hetke jääst vabanenud vett, Väikesaart, lamandunud koltunud pilliroogu kaldal.
Koolis oli parajasti vahetund. Kõik lapsed olid õues. Nii kaua, kuni lapsed üksteist kilgates taga ajasid, näitasin Mirjamile klasse. Rääkisin sellest, et maja oli endine karjamõis, millest alles pärast viimast maailmasõda kool sai.
„Väga armas!“ jõudis külaline mulle öelda enne, kui lapsed kärarikkalt sisse tulid.
Mirjam tutvustas end suurde klassi kogunenud Unipiha lastele ja andis neile mõned ülesanded puslede näol.
Kool jagunes kolmeks pereks, millest igaüks sai ülesandeks panna kokku erinev pusle.
Pusledel tulid nähtavale Šveitsi iseloomustavad märksõnad, mida Mirjam paljude hulgast välja oli valinud: mäesuusatamine, tohutud mitmemeetrised torupillid, juustufondüü, lumised mäed, kevadine rahvapidu… Kui pusled kokku said, järgnesid selgitused, mida täiendasid YouTube’i videod joodeldamisest, rahvuslikust maadlemisest, Alpide lumistest mäetippudest.
Kui küsimuste esitamise kord kätte jõudis, tahtsid lapsed saada teada, kas Mirjamil on kodus loomi, õdesid-vendi, miks ta Eestisse tuli.
„Otsisin kaardilt enne vahetusüliõpilaseks hakkamist samasuurt riiki nagu Šveits. Nii märkasingi Eestit ja nüüd olen juba mõnda aega Tartus,“ rääkis Mirjam. „Mulle meeldib siinne lauskmaa, pole kogu aeg tarvis mäest üles-alla joosta nagu kodus.“
Pärast ühist lõunat oli külaline koos Unipiha lastega väljas. See meeldib talle hirmsasti. „Küll siin on hea lastel ringi joosta! Ei pea olema suure traataia taga vangis, nagu Euroopas juba loomulik on. Aga lapsed on kõikjal ühesugused, kui nad õues mängivad – elagu nad Šveitsis või Eestis,“ ütles ta mulle naeratades kätt lahkumiseks ulatades.
Lembit Jakobson, Eha Jakobson
Kuidas Unipiha lapsed Mirjami vastu võtsid?
Eha Jakobson:
“Lastele oli see suur asi, et keegi Euroopast külla tuli, kuna nad parajasti teevad projekti Euroopa riikide kohta. Mirjam märkas kohe Šveitši lippu teiste hulgas. Aga noh… Eks lapsed on ikka aastate jooksul ka harjunud sellega, et Unipiha koolis käib palju võõraid erinevatest maadest.“
Programmist
Programm „Europe makes school in Estonia“ toob erinevatest Euroopa riikidest pärit Eestis õppivad vahetustudengid Eesti koolidesse oma kodumaad tutvustama.
Programm kasutab ühelt poolt heas mõttes ära välistudengite potentsiaali Eesti koolilaste erinevate kultuuride alase teadlikkuse tõstmiseks ja silmaringi laiendamiseks, teiselt poolt aga annab osalevatele välistudengitele võimaluse kogeda õpetajate ja õpilastega suheldes Eesti elu selliseid kihistusi, millega nad ülikooli, ühiselamu, kultuuriasutuste ja tudengiürituste vahet kulgedes kokku ei puutu.
Programmi idee pärineb Saksamaalt, kus taoline programm juba aastaid edukalt toimib. Eestis viib programmi läbi SA Domus Dorpatensise juures tegutsev noortegrupp EMS Estonia. Programmi toetavad SA Archimedes ja Hasartmängumaksu nõukogu.