Kambja kirik elas I maailmasõja üle ja sai endale 1938. uue torni.
Kuidas elati Kambjas aastal 1914?
Kambja kogudusse kuulus toona 10412 hinge. Aasta jooksul käis armulaual 4342 inimest, ristiti 267 last, leeris käis 118 noort, laulatati 49 paari ja maeti 168 surnut. Lisaks veel Maaritsa õigeusu koguduse liikmed, keda nimetatud numbrid ei sisalda.
Kuigi kihelkond hõlmas poole suuremat ala kui tänane Kambja vald, tuleb siiski tunnistada, et sada aastat tagasi oli elanikke kihelkonnas vähemalt poole rohkem.
Tööliste puudus
Kuigi kümne aastaga oli põllutöölise palk poole võrra tõusnud, tööpäev lühenenud, töö masinate tarvituselevõtuga kergemaks muutunud, oli 1914. aastal ikka suur puudus põllutöölistest, keda otsiti isegi välismaalt. Paljudes taludes polnudki peale peremehe ja perenaise muid tööinimesi.
Ka mõisates oli moonameeste arv kordades vähenenud.
Mõned taluomanikud rajasid vabadikukohti, kust tarbe korral töölisi saada.
Võrreldes 1913. aastaga tõusid eelkõige aastateenijate tüdrukute palgad. Kui kaup koos, võis kevadel uude tööpaika asuda. Jüripäeval liikusid kõikjal inimesed kraamivooridega. Rahvas oli rahutu, nagu sipelgad, kelle pesa keegi oma lõbu pärast rikkunud.
Põuane suvi
13. jaanuaril murdis maru metsas palju puid. Talv jõudis kätte alles veebruari paiku. Aprillis oli maa kuiv ja tolmas tublisti.
Jaanipäeval oli põllumehe meeleolu kurb. Kõik närtsis nii aias kui põllul. Ristikheinaväljad olid poolkuivanud, juurvili kolletamas, rukis nõudis varsti lõikust ja tõuvili ei andnud lootust. Rukki saak tuli keskmine, aga tõuvilja sai tõesti vähe. Kartuli lootus oli parem, aga rooste võttis kohati juba pealsed ära ja varajane öökülm tegi liiga. Põllumehed valmistusid kitsaks ajaks.
Kihelkonna kolm põllumeeste seltsi Kambjas, Haaslaval ja Vana-Kuustes olid pigem varjusurmas. Veebruaris peeti küll loenguid karjakasvatusest, aga põnevale teemale vaatamata oli kuulajaid vähe ja needki samad, kes alati. Aasta teises pooles seisis seltsielu sõja tõttu, kuna mitmed ärksamad mehed olid mobiliseeritud.
Kambja piimatalituseühisus püüdis aasta lõpus neli kuud järjest seltsi tegevuse lõpetamiseks koosolekut pidada, kuid ei saanud kuidagi osavõtjaid kokku. Lõpuks kohutasid mehi ühisuse suured võlad. Siis leiti, et tõesti oleks parem ühisusele ruttu üks valuta ots peale teha.
Maailmasõda
Aasta sündmus oli muidugi maailmasõja puhkemine suve keskel. Sõda kardeti kaua, aga kätte jõudis ikka ootamata. Kohe allutati ajakirjandus tsensuurile ja Postimees maalis sakslasest korraliku vaenlase pildi. Uut hoogu sai venestamine. Rahvusküsimused pingestusid veelgi.
Tõusid toiduainete hinnad.
Üks väheseid häid külgi sõja juures oli range alkoholipoliitika. Purjus inimesi polnud Kambjas enam näha, isegi laadal mitte. Jõuetuvõitu karskusliikumine tõusis paugupealt kuninga seisusesse. Kõrtside sulgemine muutus päris igapäevaseks nähtuseks.
19. oktoobril korraldas Vana-Kuuste laulu- ja mänguselts Koidula oma majas piduõhtu, mille puhas sissetulek läks Punase Risti laatsareti ülalpidamiseks ja sõjameeste perekondade eest hoolitsemiseks. Heategeva otstarbe tõttu tuli rahvast kokku rohkem kui harilikult. Ette kanti näitemäng, tants jäeti ära. Üldine kord oli üllatavalt hea. Tavaliselt tehti ikka märkusi näitlejate kohta ning loobiti näitelavale kompvekke ja viinapudeleid. Et nüüd oli võimalik teistmoodi, seda seletas Postimees üleüldise alkoholi põuaga.
Palju muretseti sõtta läinud noormeeste pärast. 6. septembril saabus esimene teade haavatud soldatist (Eduard Silm). Kambja kirikus tehti eestpalveid, kuid peagi ka tänupalveid. Näiteks 22. novembril tänas Julius Puidak, et ta 26. augusti lahingus sai ainult haavata ning on sellestki paranenud. Lõikustänupühal tehti korjandus sõjalaatsareti heaks, kirikus oli erakordselt palju rahvast.
Seltsid
Haaslaval korraldas peoõhtuid karskusselts Priius. 6. jaanuaril oli rahvast peol vähe, terve etenduse ajal valitses saalis samane külm mis väljaski. 16. veebruaril algas pidu kahe ja poole tunnise hilinemisega, sest vähesedki pidulised ei tulnud õigeks ajaks kokku. Rohkem osavõtjaid oli 30. mail, kui ette kanti „Pisuhänd“. 21. septembril läks puhas sissetulek siingi Punase Risti heaks.
Kambjas tegutses hariduse selts, mida juhatas kooliõpetaja Ratassepp. Lisaks kõnekoosolekute ja pidude korraldamisele astus selts 1914. aastal Eesti Rahva Muuseumi liikmeks ja toetas muuseumi vanavara kogumisel. 19. jaanuaril jagas kirikuõpetaja Ederberg oma 1895. aasta Wittenbergi reisi muljeid. Tegutses ka väike raamatukogu, et rahva silmaringi avardada.
Ajalehtede tellimine edenes hästi. Kogu kihelkonna peale telliti ligi 500 eksemplari erinevaid ajalehti ja ajakirju, sh 235 eksemplari ajalehte Postimees.
Vana-Kuuste Koidula seltsis tunti puudust laulukoorist, mis juba mitu aastat seisis juhi puudusel.
Terves kihelkonnas tõid leigesse seltsiellu elevust seltside peakoosolekud, kus sageli esines hõõrumist ja tülisid.
Koolid
Töökäte puudus valitses ka hariduse põllul, maailmasõda ainult suurendas seda muret. Kihelkonna koolmeister Mihkel Ratassepp võeti suvel sõjaväkke (pool aastat hiljem, veebruaris 1915 suri ta seal plekilisse soojatõppe).
1914. aasta sügisel lõpetas Tartus seminari 20-aastane Julius Kuperjanov, kes kohe kihelkonnakooli õpetajaks valiti.
Tubli õpilasena sai endise Kambja köstri Carl Weberi nimelise stipendiumi 18. detsembril Arthur Lätti.
Kambja valla Kangro kool jäi juba 1913. aastal ilma õpetajata.
„Ei kusagil kodumaa kihelkonnas pole vistiti niipalju alkoholimülkaid kui meil Kambjas.“
Postimees aastal 1914
Kambja valla Kangro kool jäi juba 1913. aastal ilma õpetajata. Kooli 50 õpilast veetsid oma aega liulaskmisega kuni inspektor saatis 1914. a. jaanuaris siia õpetajaks Hugo Vadi.
Nii Kambjas kui Kodijärvel soovisid vallad oma algkoole liita kroonukoolide võrguga. Ilmselt nähti, et sellest suuremat kasu ei sünni ja kavatsused jäeti sinnapaika.
Ei olnud lihtne ka Haaslava pedagoogidel. Mõni kurtis kevadel, et pole juba neli kuud vallast oma palka kätte saanud.
19. novembril oli Krüüdneri kool viimane, kes 1914. aasta sügisel oma uksed avas.
Ka Veski vald, kus kool kahel eelmisel aastal õpetaja puudusel kinni oli, sai 1914. aastal õpetaja.
Rõõmu tegi kooliõpetajate palgatõus. Vana-Prangli vald, kus paari aasta eest oli pedagoogi aastapalk alla 200 rubla, maksis nüüd 400 rubla aastas. Samal ajal maksis näiteks seasingi nael Tartu turul 24-30 kopikat ja kartuli vakk 80-115 kopikat.
Ka õpilaste arv kasvas. Mitmed koolid, kus varem oli õpilasi paarikümne ringis, töötasid nüüd ruumikitsikuses.
Teiste seas läks sügisel Kammeri kooli esimesse klassi hilisem literaat Linda Viiding.
Must kroonika
Aasta algul läks kaheks kuuks vangi 21-aastane Albert Hermann, kes oli Tartus jalgaratta varastatud.
Novembris murti sisse Vana-Kuuste Põrnalaane metsavahi aita ja varastati mett, riideid ja muud kraami.
18. juunil tungis rahalootuses varas Aardla külas Juhan Hanseni avamisootel kauplusesse. Sattunud kokku peremehega, laskis varas Hanseni ta enese püssist maha ja pistis seejärel maja põlema. Suitsu märgati ruttu ja n
aabrite abiga kustutati tuli.
10. juunil üritas Haaslava Mõrakülas üks noormees ennast revolvriga maha lasta, kuid ei trehvanud.
Täpsemini lasi septembris 40-aastane Kambja Jaska talu peremees Juhan Ipsberg, kes niiviisi oma pikaleveninud peavalud lõpetas.
6. mail põles maha Vana-Kuuste Villemi talu. Tuli sai alguse aurujõul töötavast sindlimasinast. Säde lendas rehehoone katusele ja tuul viis selle edasi teiste hoonete külge: küünid, laudad, tallid, saun, sulastemaja, kõik pooluued hooned hakkasid üksteise järele põlema. Kolme pritsiga päästeti elumaja, ait ja hulk ehitusmaterjali. Loomadest põlesid ära kaks lehma, üks siga ja kõik lambad.
28. mail põles Vana-Kuuste valla Tumsu talu. Tuli levis õlgkatusega elumaja korstnast imekiirusega lauda, küüni, talli ja vankrikuuri külge, mis poolteise tunniga kõik maha põlesid. Tulle jäi kolm kasuvasikat ja üks siga. Suure vaevaga päästeti pritside abil talu viljaait. Raskeid tulehaavu sai naabertalu peremees, kes elumajast mõnda tarbeasja päästa katsus. Pererahvas ise oli sellel päeval linna sõitnud.
Viinaviga
18. jaanuaril teatas Postimees, et „ei kusagil kodumaa kihelkonnas pole vistiti niipalju alkoholimülkaid kui meil Kambjas.“ Lihtsad arvutused näitasid, et Kambja kihelkonna 12000 elanikku joovad aastas 100 000 rubla eest alkoholi (samal ajal loodeti Tartus suur Pauluse kirik 150 000 rubla eest üles ehitada). Ainuüksi Sulaoja monopol müüs aastas ligi 600 pange alkoholi.
Moes oli raha peale kaarte mängida, harilikult laupäeval ja pühapäeval öö läbi. Mängule andsid hoogu salaviinamüüjad (nn „lendav monopol“). Mõned talusulased mängisid ja jõid oma palga viimase kopikani maha.
Aprillis palus Suure-Kambja vald kuulsa Haava kõrtsi kinnipanemist ja Krüüdneri vald Savi ning Kammeri kõrsi kinnipanemist. Postimees küsis, kas Haava kõrtsi nimi tuleb sellest, et ta palju haavu on löönud. Nähtavasti ei andnud palve tulemust, ka taevaminemispühal peetud karskusepäev jäi hüüdjaks hääleks kõrbes. Jüripäeval tungles rahvas – nii mehed kui naised – ikka Haava kõrtsi ümber ja paljud pidid õues oma järge ootama.
Enne, kui kihelkond päriselt pudelisse oleks uppunud, algas maailmasõda, mis viinakraanid kinni keeras. 13. oktoobril otsustas Haaslava vald sulgeda Roiu ja Parve kõrtsid, 25. oktoobril otsustas Krüüdneri vald panna kinni Sulaoja kõrtsi. 29. oktoobril palus Vana-Kuuste vald Liiva, Kolga, Reola, Veski (Valge) ja Ülenurme kõrtsi jäädavat sulgemist.
Haigused ja arstid
Jaanuaris-veebruaris tuli võidelda leetrite, sarlakite ja difteeriaga.
Ülikooliharidusega arsti sel ajal Kambjas ei olnud, küll aga praktiseeris siin järjest kolm suve (aastail 1911, 1912 ja 1913) üliõpilane Jaan Sossi, kes oli sündinud Kodijärve valla Metsakuru talus. Tartu ülikooli arstiteaduskonna lõpetas ta 18. aprillil 1914, kuid Kambja arsti temast ei saanud. 26. aprillil avastati tal rinnus pahaloomuline kasvaja, mis juba 1. mail surmaga lõppes. Rahvarohke matuserongi saatel viidi Jaan Sossi põrm Kambja kirikust surnuaiale.
Kambja rahvale andis 1914. aastal arstiabi üliõpilane Peeter Särg.
Ajalugu
Lõpuks selgub, et sada aastat tagasi uuriti ka Kambja ajalugu. Näiteks 8. aprillil pidas kirikuõpetaja Martin Lipp Nõo noorsoo kasvatuse seltsi koosolekul ettekande Johann Laalandi elust.
Niisugune oli aasta 1914. Palju on selle ajaga muutunud, mõni asi ka samaks jäänud. Käesoleva ülevaate peamiseks allikaks oli ajaleht Postimees. Kõik kuupäevad nimetasin vana kalendri järgi.
Kristjan Luhamets
