-0.2 C
Kambja
Neljapäev, 21.11.2024

Arhiveeritud sisu!

Artikkel on rohkem kui nelia aastat vana ja ei pruugi olla ajakohane. Arhiveeritud ajalehe artikli sisu takkajärgi ei muudeta!

Vajalik võib-olla värskema teabega tutvumine!

EsikülgKoduvalla arhiivTürki naeratuse järele

Türki naeratuse järele

Türgi tüdrukud. Foto. Eha Jakobson

Eesti, Rootsi, Hispaania, Türgi ja Inglismaa koolide Comeniuse storyline– projekti järjekordne töökoosolek toimus läinud aasta novembris Istanbuli lähedal asuvas väikelinnas Karamürselis.

Koosoleku teemadeks oli tutvumine erinevate riikide õppekavadega, nende võrdlemine ja storyline– projekti raames sügisel tehtu kohta kogemuste jagamine.

Akadeemilised õppekavad domineerivad

Pärast õppekavade tutvustamist Karamürseli kooli nõukogude aega meenutavas klassis sai meile selgeks, et nii Türgi, Hispaania kui Inglismaa koolide õppekavad erinevad Eesti ja Rootsi koolide omadest üsna tuntavalt. Kui meil ja Rootsis pannakse palju rõhku lapse kui indiviidi arengu toetamisele, siis eelnimetatud maade koolid on rohkem orienteeritud akadeemilistele teadmistele, erinevate testide edukale sooritamisele. Vähem tähelepanu pööratakse kunsti- ja muusikaõpetusele.

Karamürseli kooli 100 õpilast „kodustasid“ storyline-projekti raames oma linna, muutsid selle endale hoomatavaks – nad valmistasid makette. Kääridega lõigatud värviline paber ja papp kleebiti pusletükkidena kokku – paika said tänavad ja prügiautod nendel, majad, koolid, asutused, kaubamajad, sihvakad minaretid. Türgi väikelinna kõik hooned mahtusid ära klassitoa põrandale. See oli muljetavaldav. Kui palju tunde selleks kulus, teavad üksnes särasilmsed lapsed ja nende õpetajad.

Selle projekti tutvustamise ajal mõtlesin: “See projekt annab vast esimest korda selle kooli lastele ja õpetajatele võimaluse teha midagi demokraatlikult – üksteisega nõu pidades, läbi arutades –, mis muidu mõningaste demokraatia sugemetega autoritaarses ühiskonnas pole tavaks.“

Londoni William Ford Primary kooli projekt käsitles taluelu farmis. See on ka arusaadav, sest ega sellise hiigelmetropoli lapsed maale nii kergesti ei pääse. Suuresti virtuaalkeskkonnas elavale lapsele on omaette võimas elamus näha elusaid lehmi, lambaid, sigu…

Unipiha algkooli projekti abil tutvustati teiste maade õpetajatele puude rolli ning tähendust meie rahvakultuuris. Metsarahvana on meil veel säilinud side puude ja küngaste, ojade ja järvedega, millest enamus Euroopa lapsi juba ilma on jäänud.

Rootsi ja Hispaania koolide lapsed õppisid projekti käigus läbi erinevate tegevuste tundma oma kodukohta ning selle ajalugu.

Meenutusi nõukogude ajast

Karamürsel on Pärnu-suurune väikelinn Istanbulist üle Kuldsarve lahe paari tunni praamisõidu kaugusel. Laevale pääsemiseks tuli esitada kassasse pass. See käis masina alt läbi. Nii oli ka riiki sisse tulles. Ilmselt tingis seda terrorismiohu kartus.

Kuna see oli esimene europrojekt selles linnas, valmistuti välismaalaste vastuvõtuks kõige kõrgemal tasemel.

Pärast rikkalikku lõunasööki kohtusid Euroopa sõpruskoolide delegatsioonide esindajad, meie sealhulgas, linnavalitsuse ja linnapeaga. Ümarapõsksed ja endaga rahulolevad lipsustatud ja ülikondades mehed (loomulikult ei ühtegi naist!) andsid pressikonverentsi.

Pärast linna üldtutvustust anti võimalus küsimuste esitamiseks. Õpetaja Eha oma naiivsuses arvas, et Türgis võib samamoodi küsida kui Euroopas ning päris linnaeelarve hariduskulude kohta. Jälgisin linnavalitsuse meeste ja linnapea nägusid. Naine ja uurib linna rahakotti?! Eelarve suurust ning jaotamist teab linnas ehk kümmekond inimest. Kogenud poliitikuna – Türgi on siiski demokraatlik maa – kogus linnapea end ruttu ja rääkis mõne minuti umbmäärast juttu sellest, et raha kulub omajagu. Ta ei vastanud, kui palju või mitu protsenti linna eelarvest läheb haridusele. Ka koolidirektor ei tea suurt midagi oma kooli eelarvest. Tema saab raha – nagu oli meilgi nõukogude ajal – haridusosakonna kaudu. Kõik hariduskulud kannab riik.

Kuna koolil korralik saal puudub, istusime pärast lõunat linna kõige uhkemas saalis, kus lapsed andsid kontserdi – teatraliseeritud etenduse türgi pulmakommetest laulude ning tantsudega. Lapsed olid toredad!

Hiigelsuures saalis istusid plüüstoolidel 20 välismaalast ja mõned Karamürseli kooli õpetajad. Tundsin end Põhja- Korea diktaatorina, kellele antakse kontsert. Miks ei lastud saali teisi lapsi – koolis õpib üle 800 lapse – ja nende vanemaid? Jätsin targu selle küsimata, et mitte sekkuda teise maa siseasjadesse.

Teel Istanbuli

9. novembril 2013

Türki „sisenemine“ algab Riias lennukis. Juba Turkish Airlinesi lennuki uksel võtab meid vastu tolle kauge maa poppmuusika. Sellest kumab läbi mingi Idamaadele omane kosmilise igatsus.

Keelte hierarhia on täpselt paigas: kõigepealt antakse teated üle türgi, siis inglise ning kõige viimaks läti keeles.Ilmselt on tegu sellega, et lennuk on osa Türgi territooriumist.

Ligi 1800 kilomeetri pikkune õhureis Istanbuli kestab kolm tundi. Traditsioonilise lennukilõuna kõrvale võtavad Türgi inimesed kas vett, kokat või mahla, mu selja taga istuvad venelased aga viina. „Vodka!“ hüüab mandlisilmadega plikaohtu stjuardess lennuki sabas seisvale sõbrannale. See tõttab uue pudeliga toidukäru juurde, kus viin klaasi kallatakse.

Enne maandumist õnnestub näha hiigelloojangut, mida maa peal eales ei näe. Üle poole taevakaare on tule värvi.

Eestil on küll Türgiga viisavabadus, kuid selle olemasolus ei ole täna tööl olev piirivalvur päris kindel. Igaks juhuks küsib ta selle kelleltki telefoni teel üle. Saan oma uude passi esimese templi.

Kui lennujaamast lahkume, on juba õhtu. Taksos uurib juht, kust me pärit oleme. Kuuldes, et Eestist, tuleb talle kohe meelde Türgi jalgpallivõit. „ Kaks null!“ ütleb ta uhkusega vigases inglise keeles. Sellesama uhkusega hääles tutvustab ta meile pimeduses valgustatud Ottomani impeeriumi müüre ning losse.

Teda kuulates mõtlen, et mille üle mina saaksin Eestit tutvustades olla uhke? Laulva revolutsiooni? Kaunite maastike ning korrastatud mõisate üle? Viimaste üle vist mitte, sest sajanditepikkune talupojavimm sakste vastu pole mu verest veel päriselt lahtunud.

Vaatan takso aknast välja: Istanbuli õhtustel tänavatel on reklaami vähe, naised ei liigu ilma saatjata, kõikjal on näha vaid mehi.

Hotelli ümber tänavatel on asfaldile laotud käekellad ja muu pudipadi, mehed joovad väikeste laudade taga türgi teed ning vaatavad meid.

Hotelli fuajees võtab liftipoiss meie kohvrid oma hoole alla. Täpselt nii, nagu Hercule Poirot`i krimifilmides.

Istanbulis

10. novembril 2013

Islamimaailm on tegelikult lääne inimese ees suletud nagu Egiptuse sfinksid. Võime ainult aimata, kuid mitte iial aduda selle maailma tegelikku olemust ning tähendust nende inimeste elus ning ajas.

Ja nüüd olen ma siin Ottomani impeeriumi südames. Mitte enam raamatute, telepildi, filmide ega video vahendusel, vaid kõigi tema lõhnade, värvide, kireva igapäevaelu keskel, siinsamas tänavanurgal enne Sophia katedraali. Sellisena tunti teda türklaste vallutamiseni 1453. aastal Üle 900 aasta oli see ehitis Bütsantsi keisririigi au ning uhkus. Kui türklased Konstantinoopoli vallutasid, muudeti kirik mošeeks ja lisati minaretid. Konstantinoopolist sai Istanbul.

Enne mošeesse minemist pesevad usklikud kraani all oma näo ja jalad. Ka kingad tuleb jätta pühakoja ukse taha. Võtangi kingad näppu ning tõmban sokkidele peale ukse juurest riiulist võetud kilesussid. Naistel peab peas olema rätik. Liiga lühikese seeliku puhul toob mošeeteener pikema. Üks inglise õpetaja tõmbaski selle oma m
iniseelikule peale.

Eha, Lilia ning Evelin sätivadki end kenasti „rätipeadeks“, seelikud on neil pikkuselt kombekohased.

Sees hämmastab meid selle ligi 1500 aastat tagasi ehitatud katedraali suurus. Pühamu põranda on muljetavaldav hiigelvaip , millel on sirgete ridadena ääristatud iga palvetaja jaoks tema koht. Liigume kunagise alatari suunas. Hiigelmosaiik Kristusest on krohvikihist vabastatud ning antud sellele endine kuju. Sama on tehtud teiste freskodega endises mošees.

Alates 1936. aastast muudeti ligi 500 aastat mošeena kasutusel olnud pühakoda Türgi rahvuse isa Atatürgi poolt avalikuks muuseumiks. Täna siin enam palvetamas üldjuhul ei käida. Hiigelkuplialuses näeme liikumas vaid fotoaparaatidega ja videokaameratega varustatud turistide horde.

Liikudes katedraalis aeglaselt ringi, kerkivad tahes-tahtmata kusagilt silmade ette mälupildid: Kreeka õigeusu preestrid kuldrüüdes armulauda andmas, ümberringi hõljumas viirukisuits, kostmas mitmehäälne kirikulaul.

Kummaline, kuidas vanades pühamutes sajandid tihenevad, aeg nagu seisaks paigal. Üle 900 aasta oli see katedraal paigaks, kus kristlased said aimu paradiisi olemusest. See hämmastab.

Mošeest väljudes mõtlen, et Bütsantsis, kus suur osa aastast paistis päike, pea kohal kõrgus sinine taevas, oli paradiisi tajumine Sophia katedraali hiigelkupli all põlvitades ehk „kergem“, omasem kui meie hämarates ning külmades maakirikutes.

11. novembril 2013

Õues on sooja +20. Eesti novembrikaamosest tulnud inimestele on see lausa paradiis.

Viinamarjakoristus on läbi. Tänavakauplejad pakuvad esimesi mandariine ja praetud kastaneid.

Otsime Ehale spaasse minekuks supeltrikood. Poode on palju ja valik igat sorti kaupade osas kirju, kuid mitte supeltrikoode osas. Neid pole, sest hooaeg on läbi.

Ühe pisikese poe peremees saab meie murest aru ning viib meid pisut eemal asuvasse nurgatagusesse lattu. Seal on mitut värvi ja tegumoodi trikood olemas ning Eha leiab endale sobiva.

Mis hämmastab? Esiteks vastutulelikkus, millega ostjat teenindatakse. Samas aga ei leia me ühegi poe ukselt selle lahtioleku aegu. Kauplus on lahti siis, kui peremees on kohal ja nii kaua, kuni omanik viitsib kohal olla. Loomulikult ei anta kauba eest mingit tšekki. Kuidas riik oma maksud kätte saab, jääb mulle mõistatuseks.

Õhtusel Bosporuse väinal laevaga lõbusõitu tehes näitab Karamürseli kooli õpetaja Nezmetin meile sultani losse. „Haaremid asetsesid tiibades,“ lisab ta kerge vaevunähtava muigega.

Kui tuul jahedaks muutub, läheme tekilt alla. Istume lauda, mille taga kolme-aastane kräsupeaga kohvipruun poiss parajasti jonnib ning valjuhäälselt puhtas inglise keeles nõuab: „Ma tahan küpsist!“ Isa ulatab talle avatud küpsisepaki. „Ei! Ma ei taha seda, vaid seda, mille venna ära sõi.“

Puhkeme Ehaga naerma. Et emale, kel venna süles on, mitte piinlikkust valmistada, alustame juttu. “Meie lapselapsed on täpselt samasugused,“ ütleb Eha rahulikult. See mõjub emale-isale kergendusena. Edasi saame teada, et mõlemad on pärit Ugandast, ülikooli õppejõududena on nad Istanbulis teaduskonverentsil. Räägime koolist ning lastest – nagu ikka, kui õpetajad omavahel kokku saavad.

Hüvasti jättes naeratame üksteisele nagu vanad head tuttavad. Õhtuhämaruses laevatrepilt maale minnes mõtlen, et kes oleks võinud seda eales aimata, et meie Eestist ja nemad Ugandast saame kokku Bosporuse väinal selleks, et üksteisele kinkida naeratus.

Sedasama tundsin nii mõnigi kord mööda Nikaia vanu tänavaid käies, kui mõne vana türgi mehe või naisega vahetasime rõõmsa pilgu ja naeratuse. Või kui Karamürseli kooli valvur meid teisel päeval värava juures kätt südamel hoides teretas. Elu on imeline.

Türgi digi- ja diskopõlvkond

Õhtuti on mereäärsed kohvikud noori täis – täpselt nagu meil suvel. Vali diskomuusika kostab välja, tüdrukud käivad pimedas õues aegajalt suitsu tegemas. Kas kohvikutes ka alkoholi tarbitakse? Ei tea öelda. Vähemasti meie pidulikul õhtusöögil ükski türgi õpetaja peale vee ja mahla midagi muud oma klaasi ei kallanud.

Digi- ja diskopõlvkond murendab Türgi traditsioonilist maailmapilti. Eriti selgest on näha see 11 miljoni elanikuga Istanbulis.

Tänavapildis võib näha üle põlve kleitides teismelisi nii „rätipeadena“ kui neid, kes kannavad teksaseid, pikad juuksed uljalt tuules lehvimas. Viimased moodustavad enamuse.

Mõttepudemeid

13.11.2013

Tagasiteel lennukis juurdlesin veel kaua selle islamimaailma olemuse üle, millest meeled veel lahti polnud lasknud.

Silmade ees õhtupäikeses Türgi mäestikuküla, kus väärikad, habetunud vanad mehed korjasid koos pearättidesse mähitud naistega granaatõunu, oliive ning hoidsid oma lambakarja.

Nende päikest põlenud nägusid vaadates mõtlesin: „Kust tuleb nendesse inimestesse väärikus, teatud stoilisus? Miks selline väärikus puudub paljudel tänapäeva heaoluühiskonna inimestel?“

Ükskõik, kui lagunenud polnud küla, mošee oli korras, minarett selle kõrval. Neist habetunud türgi talumeestest ei ole veel tarbimisühiskond teerulliga üle sõitnud, neid ei ole muudetud üksnes tarbijateks. Nende ihad ei ületa mõistust ja kõik oskused ning teadmised on eluga kooskõlas. Neis on alles veel pühaduse mõõde, mida meist paljudel enam ei ole.

Rohkearvulisi vene turiste kõikjal ostlemas nähes, nende nägusid hotellis hommikusöögi ajal vaadates ning nende juttu kuulates tuleb see eriti teravalt ilmsiks.

Kasumlikkus – mille poolest sa mulle saad kasu(m)lik olla – on muutnud inimese olemuse täiesti teiseks. Inimene on võõrandunud iseenda loomusest.

Mõtlesin selle üle, et sellised „reisimised“ annavad võimaluse kogeda ning näha erinevaid maid, rahvaid, nende elu-olu. Reisid annavad võimaluse aru saada erinevate rahvaste ajaloolistest kogemustest, saatustest. Neid omavahel võrreldes saab aru, kuidas on realiseerunud ajas ning neile antud ruumis võimalus olla rahvana.

Nikaia lagunenud hämaras muuseum-kirikus üksikut Meka poole palvetavat vana meest nähes adusin, et minu koht ei ole praegu siin.

Otsisin silmadega Kreeka õigeusu altari kohta. See oli krohvist varisenud müüris veel näha, kuid seda ainult kristlikust kultuurist pärit inimesele.

Suurtel usupühadel ette loetav ligi 1700 aastat vana Nikaia usutunnistus pärineb just siit poollagunenud pühakojast. Väljudes vaatan veel korraks Meka poole plavetavat vana meest ja mõtlen: “Hea, et nägin Euroopa kultuuri- ja meeleruumi jaoks olulise „koha“ ära. Sain temas mõne hetkegi olla.“

Viie päeva jooksul ei näinud ma kordagi ühtegi purjus inimest, ehkki tegu oli ju Istanbuli-taolise hiigellinnaga (üle 11 miljoni inimese).

Selles hiigellinnas puuduvad seksistlikud- ja alkoholireklaamid. Ka õhtul telekanaleid vahetades ei leia me midagi säärast eest nagu Eestis.

Riia lennujaamast väljudes saadab mind koridoris kaks seinatäit Stolitšnaja viina hiigelreklaami. Nii palju siis omamaisest kultuurist ja ettevõtlusest, viinajoomise vabadusest. Pärast Türgit võtab see eriti tummaks.

Türgi tänapäevase riigi isa ja esimene president Atürk on kõikide türklaste jaoks sümbol, mille üle nalja ei heideta. Tema pilt on kõikidel Türgi rahatähtedel, lehvimas lippudel riigiastuste ees, koos hümniga õpikute ja töövihikute esimestel lehtedel.

Minna 1923. aastal araabia tähestikult ladina tähestikule, viia fundamentaalne islamiriik ilmalikustamise teed – mulle on siiamaani arusaamatu, kuidas see tal ja tema noortel sõpradel-ohvitseridel õnnestus.

Kaks korda nädalas – esmaspäeval kooli tulles ning reedel ära minnes – lauldakse kooli õues asuva lipuvarda juures kogu kooliperega Türgi hümni. Esmaspäeval tõmmatakse lipp vardasse, reedel kõigi silme all langetatakse. Ja nii kogu kooliaja. Isamaaline kasvatus missugune!

Kui buss lõpuks sa
ma päeva õhtul veidi enne kella 11 Tartu bussijaamas peatub, adun uuesti: “Maailm on muutunud üha hoomatavamaks. Hommikul kell 11 olin alles Istanbulis.“

Unipiha kooli lapsed projektist:

Mulle meeldis savist kirsi- ja toomingamarju voolida ning neid pärast värvida.

Uurida toominga kohta raamatutest ning Internetist. Mõistatused selle puu kohta.

Sain teada ka, kuidas on toomingas inglise keeles.

Kirsika, 4.kl.

Veebikonverents Türgi lastega oli kõige vahvam! Saime nendega tuttavaks ning rääkida inglise keeles.

Oma puud, kaske, uurides sain teda, mis on tema vili. Selleks on imetilluke seeme, mis lendleb uude kohta tuule abil. Kooli õues on neid augustikuus tuhandeid.

Anre 4.kl

Unipiha kooli õpetajad Evelin ja Eha:

Kooli ümbruse puude järjekordne tundmaõppimine projekti tarbeks pakkus lastele suurt huvi. Seda enam, et seda tehti nüüd rootsi, hispaania, inglise ja türgi laste jaoks.

Maketi valmistamine. Sellele tuli lisaks papist ja paberist puudele lisada ka mõistatused iga puu kohta, mõned uurimistööd. Selle modelleerimisega oli tükk tegemist.

Viimaks tulime selle peale, et võtsime ruumiks, mida täitma hakata, suure tühja pappkasti. Selle laest rippusid niidi otsas alla kastanimunad, külgseintel kase- ja toomingaoksad. Kasti põhja maalisime oma koolimaja pildi. Välisküljed olid mõistatuste (näiteks „Ise lilla, toob õnne?“) ning uurimistööde päralt.

 

Unipiha algkool osales koos Rootsi, Hispaania, Türgi ja Suurbritannia koolidega Comeniuse storyline- projektis.

 

Eelmine
Järgmine

Loetumad