Kambja valla vanima elaniku Elisabeth Ojaste elutee katkes 102-aastasena 25. jaanuaril 2014.
Kui otsida Elisabeth Ojaste (24. XII 1911 – 25. I 2014) pikast elust üht keskset ja püsivat pidepunkti, oli selleks kindlasti Pangodi järve kaldal künkaserval asuv Kuku talu. Sealses saunas ta sündis, sealsetel künklikel tanumatel sirgus, seal möödus ta töötihe elu, seal veetis ta küpsesse ikka jõudnuna oma rahupõlve. “Minu kodu, minu isa ehitatud,” rõhutas Elisabeth Ojaste uhkusega vallalehe esindajatele, kes teda kahe aasta eest sajanda sünnipäeva paiku külastasid.
Kuku talu perenaine ajas oma eluvagu tasa ja targu. “Kui elad vaikselt, ei ole midagi häda,” jagas ta oma kogemust. “Ei ole olnud sellist inimest, kelle kohta ma peaksin ütlema, et mul on tema peale süda täis. Igaüks käitub nagu käitub. Väga halvasti ei ole minuga käitutud.”
Kui kooliaastad Suure-Kambjas ja Unipihal mööda said, alustas Elisabeth Ojaste Kukul talutööga. Kogu elu püsis tal meeles see suur vaev ja hool, mida tuli omal ajal näha, et kandikoht riigipangalt välja osta.
“Kõik need põllud on mul hobusega läbi küntud,” meenutas Kuku talu perenaine. Ma ei jäänud haigeks. Veskil käisime. Sepal käisime, tegime raudlatist hobusele rauad. Igasugust tööd on tehtud, midagi ei saa põlata. Oma tööd olen ikka püüdnud hästi teha,” nentis saja-aastane Elisabeth Ojaste oma juubelivestluses.
Kuku talu edasiarendamise usaldas ta juba aastate eest oma õetütre poja hooleks. Elisbeth Ojaste õetütre poja Hannes Hinnu sõnul sattus auväärne taluperenane läinud aasta lõpul insuldiga haiglasse, kuid tema hääbuv jõud ja vägi ei olnud enam piisavad, et rasket haigust murda.
Elisabeth Ojaste soovi kohaselt tuuakse tema tuhk kodutanuatele – Kuku talu maadele.
Elisabethi elust artiklis: Sada aastat Kuku talus