Üle kahe aasta tagasi ilmus mahukas raamat Kambja kihelkonna ajaloost. Nüüd lisame selle juurde väikese tabeli, millelt näeme, kuidas paljud Kambja ja terve Eesti jaoks olulised isikud olid omavahel lähedastes sugulussidemetes.
Vaevalt oli see juhus. Lapsed olid tookord ja on ka praegu kodu peegel. Loodetavasti aitab see pilguheit mõista isa ja ema rolli tähtsust ka tänapäeval. Iga laps vajab isa ja ema. Väga olulised on kindlale alusele rajatud abielu, vanemate usk ja põlvest põlve edasi antud eluväärtused. See on tohutu kapital, mille lapsed võivad kodust kaasa saada.
Igaühest ei pea saama Ignatsi Jaaku, aga igast lapsest võib sündida palju rõõmu tema lähedastele.
Juuresoleva tabeli keskel seisavad köstritest vennad Hans ja Jaak. Nende järeltulijad kannavad perekonnanime Thal. Köster oli väärikas amet, kuhu maarahva helgemad pead võisid jõuda. Enne pärisorjuse kaotamist võis see siiski tähendada suurte takistuste ületamist nagu teame Ignatsi Jaagu eluloost. Köstri ülesanne oli juhatada kirikus ühislaulu ja aidata pastorit laste õpetamisel. 19. sajandil muutus tavaliseks, et lisaks köstri kõlavale häälele kõlasid kirikutes orelihelid. Kambja oli esimeste seas – Johann Thal ehitas siia Tartu kreisi maakirikute esimese oreli 1772. aastal.
Jõuti ka kaugemale köstri ametist. Cornelius Laaland on käesolevas tabelis üks nimekamaid mehi. Temast sai Venemaa pealinnas luterliku kiriku kindralsuperintendent, mis kiriku ülemkarjasena tähendas sama, mis piiskop.
Laalandi abiga saadi luba 1869. aastal esimese üldlaulupeo korraldamiseks. Kõigi suureks rõõmuks oli ka Laaland isiklikult kohal ning tollel ajal veelgi suuremaks rõõmuks ei häbenenud ta siis avalikult oma talupoegl ikku päritolu tunnistamast. Cornelius oli sündinud Isi palvemaja Lalli külas. Tõenäoliselt asus palvemaja praeguse Kambja- Rebase tee ääres Lalli teeotsast loetud sammud Kambja poole.
Ei ole teada, milline oli Laalandi perekonna side kunagise Forseliuse õpilase ja Ignatsi Jaagu koolivenna Kolga Märdi Toomasega. Kahjuks puuduvad arhiiviallikad, mis ilusaid oletusi kinnitaks.
18. sajandil koondusid Kambja kihelkonna ärksamad tegelased vennastekoguduse ümber. Selleks, et lapsed Jumala Sõna tundma õpiks, tuli osata pühakirja lugeda.
Seepärast pöörasid vennastekoguduse li ikmed palju tähelepanu haridusele. Ja Jumal õnnistas nende püüdeid. Siiski vaevalt oskas näiteks Tootsi Jüri Jaan unistada sellest, et tema tütrepoeg kaupmehena aadliseisusesse tõuseks või Pöka Jüri sellest, et tema järeltulijad laulukoore ja õppeasutusi juhiks või koguni keisri lähikonnas liiguks. See pole ka eesmärk. Rikkus ja kuulsus pole seni veel kedagi õnnelikuks teinud. Niisama Tartusse või Peterburi võib nüüdsel ajal elama minna igaüks. Järjest rohkem leidub neid, kes Krusensterni kombel sõidavad ümber maailma. Hoopis suurem õnn on aga see, kui tohime jõuda ükskord Taevasesse kodupaika, kiita Jumalat koos kõigi pühadega ja osa saada sõnulseletamatust rõõmust.
Kristja Luhamets