Buss korjas reisijad tee äärest riburadapidi peale ja sõit Võru poole võis alata.
Kõigepealt tegime peatuse Võru kesklinnas, kus oli väike, aga asjalik laat. Seal oli müügis igasugust käsitööd. Oli väga omapäraseid ja muljetavaldavaid käsitsi puust vormitud anumaid. Puukujude ja anumate tegemiseks oli kasutatud keeruliselt kasvanud puid ja puuseeni. Selliseid pole ma varem näinud.
Pärast käisime veel ka Lasva tornis, kus olid sellised vigurid põrandal, et neile astudes kostus erinevaid loomahääli.
Tornis käidud, oli aeg võtta suund Kubja lauluväljakule. Suundusime bussiga Aili Siili sugulase maja juurde, kes elab laulväljaku läheduses ja lubas bussi oma hoovi parkida. Mõelda vaid, kambjalased tulid kohale koguni kahe bussiga ja mõlemad mahtusid hoovi ära! Siit saime vähese jalavaevaga kõmpida lauluväljakule, kus juba lauluproovid käisid.
Me olime proovide ajal kaua lauluväljakul. Seal oli söödavat-joodavat ja saime ka oma keha turgutada nii jäätise kui muu meelepärasega. Kõige selle juurde nautisime koorilaulu. Ilm oli ilus ja palav, sääsedki ei kippunud meid väga kiusama.
Kuigi rahvast oli väga palju – mudilastest täiskasvanuteni –, oli palju ka pinke ja me mahtusime sõbralikult kõik ka istuma. Mulle meeldis kõige rohkem meeskooride sametine hääl. See oli lausa nii kaasakiskuv, et tekkis tahtmine seda ikka veel ja veel kuulata.
Muidugi see võimalus meile ka avanes, sest varsti algas ka päris kontsert, mis oli nii jõuline ja võimas, et pole lausa sõnu selle kiitmiseks. See muusikaline müristamine oli lihtsalt vaimustav.
Nii veetlevas olekus nii vaimustavat elamust ei saa tihti. Ja siis peo lõpuks see vägev ja võimas kõuepauk! See jahmatas, aga oli nii elamuslik, et pani kõik inimesed kiljuma ja kaasa elama.
Oli see alles elamus, oli alles pidu, mis meelest ei lähe!
Suur tänu selle kena reisi eest korraldajatele ja ka bussijuhtidele!
Lehte Kriiva