Koolilõpetajate klassjuhatajad:
Külli Karo, Õnne Ints,
Maret Pehk, Kaido Mark
Muljeid jagab õpetaja Kaido Mark:
Tänavuaastased lõpetajad on klass, kus igaüks on omaette suur isiksus.
Inimesena teeb see mulle ainult rõõmu, kuid klassijuhatajana põrkusin ma seetõttu sageli probleemiga, et kogu klassile meelepäraseid ettevõtmisi oli väga raske leida.
Kui üks osa klassist tahtis kinno, siis teised hoopis seiklusparki; kui pool klassi valis väljasõiduks põhjasuuna, tahtis ülejäänud seltskond hoopis lõunasse rännata. Ja nii aastast aastasse. Kui ma üldse olen millestki oma klassis puudust tundnud, siis on see üksmeel. Siiski olen viimase aasta jooksul märganud ühtekuuluvustunde jõudsat kosumist.
Paraku hakkab see aegruum täituma ja kõnealune seltskond noori inimesi murrab uude eluetappi. Loodetavasti jääb neile kõige eredamalt meelde just see aeg, kus me peaaegu enam ei tülitsenud ja suutsime olla hoolivad ja viisakad.
Aja jooksul ja suuresti tänu õpetaja Kersti ennastsalgavale järjepidevusele ongi enamus jõudnud oma lemmiktegevuse juurde: kes kodutütarde-noorkotkaste kampa, kes näitelavale. Kindlasti on maailmal on varuks veel rohkesti väljakutseid ja põnevaid seiklusi, millest tasub kinni haarata.
Klassijuhatana saan rõõmuga tõdeda, et tüdrukutega on mul tohutult vedanud: nad on kenad, arukad ja aktiivsed. Kõikides ettevõtmistes ja asjaajamistes on neist väga palju abi olnud.
Ühte hiljutist üritust ette valmistades naeris Eneli, et ta on nagu meie klassi emme: ta pidi kõigile sobiva tegevuse leidma.
Ristini puhul läheb mul nüüdki süda soojaks, kuidas ta suutis peaaegu terve klassi kinno „Jane Eyre´i“ vaatama meelitada. Jah, isegi poisid!
Karmen on väga asjalik ja tegus. Igasuguse tegevuse planeerimisel oskab ta selle nõrku ja tugevaid külgi näha. Kui vaja, jahutab liigset õhinat ja toob unistajad pilvedest maa peale tagasi.
Karola on enamasti vaikne ja tagasihoidlik, aga oma leebe järjekindlusega on olnud väga suureks toeks.
Poistega on rohkem kemplemist olnud. Vahel olen tunnetanud sellist kiuslikku vastutöötamist, et pole isegi aru saanud, millest see võib olla tingitud. Kõige rohkem kahju ongi sellest, et ma pole poiste hingemaailmas toimuvat nende aastate jooksul päriselt mõista suutnudki. Seepärast on mind ehmatanud mõne poisi vihapursked ja häirinud teise näiline ükskõiksus. Tegelikult ongi igas poisis just-kui kaks vastandlikku poolt. Üks, mida näidatakse kambas olles – ja see võib õpetajale parasjagu meelehärmi valmistada – ning teine, mis ilmneb noormehega silmast silma rääkides: siin kohtad mõistlikku, viisakat ja abivalmis kaaslast. Küllap siin peitubki noore inimese kõige keerulisem dilemma: kuidas seltskonnas iseendaks jääda. Mõni hakkab selles olukorras mässama ja maailma muutma, mõni tõmbub iseendasse ja jääb apaatseks. Õpetajana oledki nagu miiniväljal, kunagi ei või teada, millal valvsust kaotanuna sütik jala all praksatab.
Risto on tasakaalukas ja arukas poiss, kes ootab teistelt, sealhulgas klassijuhatajalt, järjepidevust ja põhjendatud otsuseid. Siinkohal olengi vahel valusasti näppu lõiganud, kui olen mõne tähtsa asja ära unustanud või mitte piisavalt selgesti lahti rääkinud.
Ivo jonn ja paha tuju on mind mõnikord tõsiselt ehmatanud, aga ega ta oma hinge naljalt kedagi sobrama lase. Kuid teine kord nelja silma all vesteldes ei jää tähelepanuta tõsine ja elutark pilk, mis tundub pisut eakohatu, kuid on seda enam austust vääriv.
Randoga saab alati nalja. Isegi siis, kui tema tembutamine hinge täis ajab, lõpeb asi ikka naeruga. Tema peale lihtsalt ei saa vihastuda. Rando enda solvumine möödub ka niisama kiiresti, kui tekkis – ta ei ole vihapidaja tüüp. Rando kohta kehtib vanasõna: „Omad tülitsevad, omad lepivad.“
Villu on härrasmees, kes kannab ülikonna välja ja oskab väärikalt lipuvalves olla. Tal on tõeline härja kannatus, kui algklassilapsed tema ümber karglevad ja mõlema käe küljes ripuvad. Villule meeldib väiksematega jännata ja vahel on ta keerulistes olukordades superlepitaja. Aeg-ajalt armastab Villu ka toriseda, aga seda ainult siis, kui talle üritatakse tüütuid kohustusi kaela määrida.
Päärn Thorne on mõistatus omaette. Viimasel kooliaastal otsustas ta oma meelsust üsna tavatul moel demonstreerida: võttis ette õpistreigi. See nägi välja kodukootud vastena poliitvangide näljastreigile, aga toiduta keegi ilmselt nii kaua vastu ei pea kui Päärn Thorne koolitööd tegemata. Tema järjekindlus oli imetlusväärne, paraku raisatud kooliaasta samavõrra kahetsusväärne. Siiski on tegemist ühiskondlikult aktiivse noore inimesega, kes oma tee leidnuna on suuteline ennast teostama.
Millegipärast tuleb Silveri haridusteele mõeldes kujutluspildina silmade ette Kristuse Kolgata tee: nii palju koolikannatusi ja pedagoogide kurja kiusu on pidanud taluma vähesed. Ja veel vähesemad on üheksa aasta pikkuse tee ilma sundpeatusteta suutnud läbida. Müts maha! Ja tagatipuks võib siinkirjutaja oma mütsi äragi süüa, kui see sõnaosav ja enesekindel noorhärra aastate pärast äri- või – mine sa neid maailma keerdkäike tea – hoopis poliitikamaailmas laineid ei löö.
Jah, õpetaja töö on keeruline, aga õnneks huvitav: noortega suheldes jätkub avastamisrõõmu küllaga. Oleks aga vaid rohkem aega ja energiat. Isiklikult tunnen, et viimastel aastatel jäi sellest vajaka. Seepärast on mul väga kahju, et meie ühine aeg hakkab lõppema: just siis, kui te olete avamas oma põnevamaid külgi ja teie käitumine on üha meeldivam.
Lõpetuseks tahan teile soovide kõigi teie soovide täideminekut. Järgige oma kutsumust ja leidke endale tegevus, mis teile tõelist rõõmu pakub. Ja uskuge, olen teist hoolinud rohkem, kui see vahel välja on paistnud.
Suvi metsas
Karola Hiiemäe
Orav hüppab puult puule,
lendorav lendab maalt kuule.
Tiiger mõtleb: ”Mida teha?
Kas mul on sebra keha?”
Öösel kuuled, hunt ulub,
koeral palju häält kulub.
Skunk oskab haiseda,
lõvi käib naistega.