Kakskümmend õpetajat Inglismaalt, Rootsist, Hispaaniast ja Türgist tutvusid 20.-22. maini kahe päeva jooksul Unipiha kooli laste tegemistega selle projekti raames.
Projektis osalevatest koolidest on Unipiha algkool oma 15 õpilasega kõige väiksem, Londoni linna 300 õpilasega algkool suurim. Kuidas pakkuda võrdväärset partnerlust 20 korda suurematele, täiesti teisest kultuuriruumist koolidele, oli paras pähkel Unipiha kooliperele.
Eha Jakobson: „Alustasime ettevalmistustega juba pärast projektis osalevate koolide eelmist kokkusaamist jaanuaris Londonis. Seal sai kokku lepitud, et Eesti kohtumiseks saab storyline tegevuspaigaks tsirkus. See oli kogu õppetööd läbivaks teemaks kuni mai keskpaigani välja. Londonis oli selleks turg.“
Miks just need kohad?
Tsirkus ja turg on paigad, mis peaksid enamusele projektis osalevatest lastest tuttavad olema.
Nüüd proovisid nad õpetajate abiga ise konstrueerida turu ja tsirkuse maailma – seda reaalsust, mida siiani üksnes saajatena kasutanud olid. Nad said luua seda maailma sõna, pildi, akrobaatika ning klounaadi abil. Nad said olla tule- ja mõõganeelajaks, rammumeheks, akrobaadiks, köiel kõndijaks, mustkunstnikuks. Et see neil hästi välja tuli, näitas väliskülaliste tuline aplaus tsirkuse etendusele 21. mail kooli spordiplatsil.
Tsirkuseartistide esitlemine
11. märtsil saime laste ühisarutelul endale tsirkuse juhi. Selleks kandideeris ainsana Anre (3. kl)
Lavale tulles viskab ta hundiratta ja hakkab alles siis hakkab rääkima publikuga, kelleks on kõik ülejäänud lapsed.
Nad esitavad tsirkuse direktorile küsimusi. „Mis artistid su trupis on?“ Anre, kes on eelnevalt uurinud tsirkuse kohta nii Internetist kui raamatutest, loetleb soravalt: „Akrobaadid, klounid, tule- ja mõõganeelajad, mustkunstnikud, ratsutajad, loomataltsutajad, trikimeistrid.“ Äkitselt küsib ta publikult: „Kuidas kirjutatakse žonglöör?“Anabel näitab talle selle tahvlil ette.
„Miks on vaja tsirkusele direktorit? Miks temata läbi ei saa?“ küsib keegi saalist. Sellele küsimusele päriselt selget ja õiget vastust Anrelt ei tule. Mirko (1. kl.) pakub, et ta aitab, kui kellelgi on abi vaja.
Edasi jätkub tsirkuse trupi koosseisu kuuluvate artistide etteaste.
Martin rammumehena näitab publikule, kui tugev ta on. Pingutab biitsepseid ja tõstab raskeid asju. Kirsika tahab teada, kui kaua ta treeningutega tegelenud on. “Üle kümne aasta,“ vastab Martin uhkelt.
Küsimuste esitamise ja vastamise käigus saadakse teada, et ala, millega rammumees tegeleb, kuulub raskejõustiku alla. Lisaks kangi tõstmisele peab rammumees tegema iga päeva palju kätekõverdusi, treenima kõhulihaseid, sõitma jalgrattal, harjutama talvel suusatamist, suvel ujumist. Tuleb teha pidevalt üldist jõu- ja vastupidavustreeningut.
Mirko tahab teada, miks pannakse keha peale esinemise ajaks õli? Annabel vastab, et siis on lihased hästi näha. Tahvlile kirjutatakse ka sõna „kulturism“.
Niisamuti toimub köieltantsija, kelleks on Anabel, etteaste. Talle järgneb akrobaadina Elisabeth (4. kl).
„Köiel tantsija ei tohi karta kõrgust, teeb spagaate, hundirattaid,“ ütleb Anabel publikule. Tal peab olema väga hea tasakaalutunnetus. Edasi järgneb vestlus 3. klassi õpilaste ja õpetaja vahel inimese tasakaaluelundi kohta.
Elisabeth akrobaadina tutvustab erinevaid saltosid, spagaate, painutusi ning väänutusi. Iluvõimlemisega alustas ta juba 4aastaselt, 18aastaselt „alustas tööd“ tsirkuses. Ta kirjutab tahvlile sõna „trapets“ ning seletab teistele selle kasutamist ja tähendust.
Anabel mustkunstnikuna tutvustab seejärel oma trikke: torukübarast jäneste välja võtmist, naise pooleks saagimist, asjade võlumist, trikke kaartidega. Riietuse üle arutelus räägib ta frakist. Kirsika ütleb nüüd, et sellel on saba nagu suitsupääsukesel. Õpetaja abiga saadakse teada, miks on frakil läikivad reväärid ja kus need asuvad.
Viimasena saab tsirkusetrupi esindajatest etteasteks sõna tuleneelajana Kirsika. Kõiki huvitab, kuidas ta tuld neelab. Teada saadakse, et ta võtab kergesti süttivaid aineid suhu ja sülgab need siis tõrvikule. Selleks on vaja hästi suurt kopsumahtu, et puhuda aineid hästi kaugele ja saada tõrvikule suur leek.“Ohtlik amet!“ leiavad kõik.
Järgmiseks päevaks uurivad lapsed kodus, mis asi on tsirkuslava ehk areen.
Neli kuud ettevalmistusi
Samasugused ühised töökoosolekud tehakse ligi nelja kuu vältel tsirkuse kodulehekülje, etenduste toimumise aja, artistide esinemisjärjekorra, riietuse, reklaami, välisplakati kujundamise ning pileti hindade maksumuse kohta. Vaidlusi on rohkesti, sest igaüks leiab, et just tema etteaste peab olema teistest eespool ning pikem, see ei pea jääma viimaseks.
Kohtumisel vallavanem Ivar Tedremaga huvitas teiste riikide õpetajaid, et miks Kambja vald säilitab sellist väikekooli Unipiha näol, kui samal ajal me näeme ümberringi, kuidas väikeseid koole suletakse mitte ainult Eestis, vaid ka mujal Euroopas.
Kompromiss nii esinemisjärjekorra, kava kokkupanemise, riietuse kui piletihindade kohta tekib läbi tuliste vaidluste ning väikeste solvumiste. Kokkulepete tulemusel sünnib vaheldusrikas ja huvitav kava. Algselt kolmetunnine kava lüheneb 1,5-2 tunni peale. Etenduste päevadeks jäävad lau- ja pühapäev, sest siis saavad lapsed tulla tsirkusesse koos vanematega. Piletihinnaks kujuneb lastele ja pensionäridele 5, teistele 10 eurot.
Hiljem klassis üles riputatud plakateid vaadates hämmastab mind see, et kogu tsirkuse majapidamine on neis olemas. Isegi koristajate arv on määratud kindlaks. Mõeldud on meedikule, tuletõrjujale, valgustajatele, turvameestele ning kassapidajale. Etendus võib alata!
Projekt ja õppekava
Erinevalt eesti koolidest ei ole Inglismaal, Hispaanias ja Türgis algklassides kasutusel üldõpetus, vaid õppimisele ning õpetamisele lähenetakse ainekeskselt. Seepärast kestis nende maade koolides storyline projekt 2-3 nädalat. Unipiha koolis oli see kõiki õppeaineid läbiva teemana kasutusel terve kolmanda ja neljanda veerandi.
See andis võimaluse integreerida omavahel kõiki õppeaineid alates eesti keelest, matemaatikast, inimese- ja kodanikuõpetusest, inglise keelest kuni kehalise kasvatuseni välja.
Matemaatika tunnis planeerisid lapsed tsirkuse areeni, kohtade arvu selles, tulu ja kulude bilanssi, kusjuures nad lähenesid piletite hinnale diferentseeritult. Nii tekkis neis arusaamine, et ühiskonnas pole kõik inimesed majanduslikult võrdsed – nõrgemaid tuleb aidata.
Kehalise kasvatuses harjutati hoolega hundiratast, akrobaatikat, tasakaalu, „rammumeheks“ olemist.
Kui kogu see pingeline ja pikk ettevalmistus peona ja projekti tutvustusena 21. mail realiseerus, olid lapsed ülimalt õnnelikud.
„Meile meeldis teiste maade õpetajate ees esineda ja ennast inglise keeles tutvustada,“ kirjutasid nad hiljem. See oli rõõmus tagasiside andmine kuude pikkustele pingutustele.
Lisaks sellele valmistasid lapsed kingitusteks kõikidele õpetajatele eesti rahvusmustritega järjehoidjad. Selleks tuli neid mustreid ja värve loomulikult uurida. Tegemise käigus õpiti marmoreerimist ja järjehoidjate katmist kilega. „Meie koolide õppekavas on see üks nõrgim koht,“ selgitab Eha Jakobson. „Lapsed meisterdav
ad kunsti- ja tööõpetuse tundides palju toredaid asju, aga praktiline väljund, mis neist edasi saab, puudub.“
Omaette vaatepilt oli see, millise mõnu ning uhkustundega järjehoidjad 21. mail pärast kontsertetendust välisõpetajatele ära kingiti. Töö- ja kunstiõpetus said kokku hingeharidusega.
Lisaks järjehoidjatele sai iga kool õpetajate poolt valmistatud rahvusmustris hingelinnu ning linasest üleõlakoti.
Järgmise storyline töökoosolek toimub Türgis Karamürseli linna koolis. Millist lugu nüüd hakatakse realiseerima, sõltub igast koolist endast. Valik on vaba.
Bullerby laste maailm
Kui 20 õpetajat välismaistest partnerkoolidest Pangodisse Unipiha kooli õuele jõuavad, laulab parajasti ööbik. Ainult Türgi kooli õpetajale Necmettinile on selle linnu laul tuttav, teised raputavad õpetaja Eha küsimisele pead.
Külalised uudistavad laste hommikuringi, kus äratatakse harjutuste abil üles oma keha. Nad jälgivad vaikuse minutit heleroheliste kaskede all saatjateks metsvindi „siit metsast, siit metsast …“ ja ööbiku „too piits, too piits, laisk, laisk, vaole-vaole…“ Kõik on nende jaoks uus ja huvitav. Sellist Bullerby laste külakooli pole nad varem oma elus kohanud.
Klassis tutvustame neile ahju. See on alles soe. Ka ahjuuks tuleb lahti teha, näidata, kuidas kasutatakse ahjuroopi.
Näidata tuleb ka suurt, üle 70 aasta vana arvelauda, mille abil käib liitmine ja lahutamine kümnest sajani.
Kui ma neid Rootsist, Inglismaalt, Türgist ja Hispaaniast tulnud õpetajaid koolipingis istudes vaatasin, turgatas mulle korraks pähe ketserlik mõte: “Mida ütelnuks Söödi talu peremees esimese Eesti Vabatiigi ajal, kui tema vallamaja (praeguse Unipiha algkooli) uksest oleks ühel päeval marssinud sisse kaheksa inglast, kaks rootslast ja seitse türklast ning kolm hispaanlannat. Risti ta vast ette löönud küll poleks, kuid küllap mõelnud, et need vist taevast alla sadasid…“
Kõikidele õpetajatele meeldisid meie laste julge ning südi pillidega regilaulude kontsert ja tsirkuseetendus.
Kohtumisel vallavanem Ivar Tedremaga huvitas teiste riikide õpetajaid, et miks Kambja vald säilitab sellist väikekooli Unipiha näol, kui samal ajal me näeme ümberringi, kuidas väikeseid koole suletakse mitte ainult Eestis, vaid ka mujal Euroopas.
Ivar Tedrema vastas:
„Kui ma 1986. a. Kambjasse tulin majandit juhtima, tutvusin ma ka Unipiha kooliga. Mõne aasta möödudes sai mulle selgeks, et tegemist on paikkonna jaoks olulise kooliga, mille sulgemine oleks katastroof siinse küla jaoks. Haridusselts Tõrviku näol on tegemist kogukonnaga, mis hoiab seda paikkonda kultuuriliselt elus.
Oleme alustamas detailplaneeringut, et ehitada uut lasteaed-algkooli. Selle valmides ei pea Pangodi lapsed tõusma enne kukke ja koitu, et logistada valla bussiga Kambjasse, sealsesse lasteaeda.“
Londoni õpetajates äratas imestust, et uue kooli planeerimisel on arvestatud ka Unipiha kooli õpetajate soovidega. Londonis sellist läbirääkimist linnavõimude ja kooli vahel ei ole. Linn otsustab ise, mis ja kuidas.
Mida õppisid lapsed ja õpetajad?
Lastele meeldis kõige rohkem oma tegelasele eluloo välja mõtlemine, tsirkuse raamatu ning reklaamplakati ja järjehoidja tegemine. Nad kogesid rõõmu pikast ühistööst, esinemisest ja kingituste tegemisest ning nende andmisest teiste riikide õpetajatele.
Õpetaja pilgu läbi vaadates täienes neil lugemis- ja Interneti kasutamise oskus teabe hankimiseks, õigekiri.
Õpetajatele endile andis projekt võimaluse siduda omavahel õppeaineid ning arusaamise, et storyline meetod on koolis täiesti kasutatav. See nõuab aga õpetajalt palju – nii aega kui loomingulisust.
Mõni päev pärast Euroopa õpetajate lahkumist saime Londonist e-kirja. Sügisel on Unipiha kooli nädalasele õppetööle tulemas Dagenhami linnaosast neli last ja kaks õpetajat. Ühisprojekt toob Londoni õpetajad Unipiha kooli.
Unipiha laste ning õpetajate Eha Jakobsoni ja Evelin Eensooga vestles
Lembit Jakobson
Suur aitäh kõikidele Unipiha kooli lastele ning nende vanematele ja Kambja vallavalitsusele projekti toetamise eest!
Storyline
Storyline-meetod on aktiivõppe meetod õppematerjali kinnistamiseks, eneseväljendusoskuse arendamiseks ja õppeainete integreerimiseks. Meetod võimaldab leida tegevust igale õpilasele vastavalt tema võimetele ja aktiivsusele.
Allikas: Kersti Tillo interneti vahendusel