Sulen silmad. Helid voogavad, laulu sõnad ja viis tähendavad just seda, mida hetkel tunnen…
Ühel suvepäeval kutsus sõbranna mind kaasa Forseliuse seltsi suvekooli Alatskivile. Olin seal just käinud ja silmanud lossis Tubina klaverit. Muusikakooli õpilasena jäävad sellised asjad alati silma. Pakuti, et võiksin laagris ka esineda. Vaid üks pala.
Lossis küsis giid: „Kas keegi oskab klaverit mängida?“ Tundsin ärevust, kui tõstsin arglikult käe. Ma tegelikult ei taha võõraste ees esineda, kuid nii erilist võimalust ei tule just tihti – mängida kuulsa Eduard Tubina klaveril! Tõstsin kaane üles, silitasin graveeritud logo. Mõtlesin endamisi: „See on üks ilusamaid klavereid, mida näinud olen.” Proovisin natuke ja nägin silmanurgast, et inimesed tulevad kuulama. Neid muudkui tuli ja tuli.
Ma tegelikult ei taha võõraste ees esineda, kuid nii erilist võimalust ei tule just tihti – mängida kuulsa Eduard Tubina klaveril!
Käed värisesid ja sees lendas tuhat liblikat. Mõtlesin, miks võhivõõrad inimesed hiirvaikselt seisavad. Olin seda lugu väga-väga palju kordi mänginud, kuid kindluse mõttes vaatasin korra veel nooti. Pala esitamise ajal kuulsin pedaali kriuksumist. Jätsin vanakese rahule, saab ilma ka. Pala lõppes, tõusin ja mainisin, et pedaal kriuhsub. Kajas naerupahvak ning seejärel aplaus. Tundsin endal teiste pilke, värisesin ikka veel ja proovisin kõik asjad rahulikult tagasi panna.
Mind valdas suur rõõm, sest teistelegi meeldis see muusika. Sain palju komplimente ja laagrist palju uusi sõpru.
Õnneli Mumm
Kirjatöö, millega Kambja kooli õpilane Õnneli Mumm (VII kl) pälvis Tartu linna ja maakonna miniatuuride võistlusel „Naeratus” III koha.