Käesoleval suvel tähistasid Viljandi maakond ja Minden-Lübbecke maakond omavaheliste sõprussidemete
20. aastapäeva. Sel puhul üllitati A4-formaadis 36-leheküljeline brosüür “20 aastat partnerlust”.
Kambja vallavolikogu aseesimees Kristjan Luhamets leidis raamatukese lehekülgedelt ühe artikli, mis Kambjat puudutab. Arvates, et küllap pakub kambjalastelegi huvi, millise mulje on jätnud nende kodupaik juhuslikule turistile, tõlkis ta kirjutise eesti keelde ja edastas ajalehe Koduvald veergudele.
Elamus Kambja kirikus
Ma olen käinud Viljandis, meie sõprusmaakonnas Eestis, juba kaks korda. Mulle tundus Eesti suure, laia, alati rohelust täis maana. See mulje võib aga olla tingitud sellest, et ma reisin alati suvel.
Käikudest meie sõprusmaakonda jäid sõpradega kohtumiste kõrval hästi meelde ka bussisõidud. Just bussisõidud ühest vaatamisväärsusest teiseni, risti-rästi läbi maa, Tallinnast Tartusse või Pärnust Paidesse ja tagasi Viljandisse.
Minu viimase külaskäigu ajal, 2009. aastal, peatuseime ühel sellisel bussisõidul väikeses asulas, mille nimi on Kambja. Selle paiga ehteks on kirik. Imeilus kirik kellatorni ja võimsate kelladega. Need kellad oli aja jooksul lagunenud, kuid tänu Eesti ja tuulikute maakonna Minden-Lübbecke inimeste isiklikule panusele sai võimalikuks Kambja kirikule uute kellade muretsemine. Uued kellad ripuvad nüüd majesteetlikult kellatornis ja nende heli puudutab nii kohalike kui ka külaliste südameid.
Kellatornist alla tulles peatus mu pilk tagasihoidlikult altaril, mille kohal oli kujutatud ristilöödud Jeesust Kristust. Sel hetkel tundsin tohutut rahu ja kergendust. Tundus, nagu oleksin jõudnud võõral maal koju. Üheks hetkeks tundus aeg minu jaoks seisma jäävat. Peatusin ja tajusin ruumi ning muljeid, mis see maa ja inimesed mulle jätnud on. Olen seda tunnet tänaseni alles hoidnud – see on tõesti suur kingitus.
Ristiga altarist tegin pilti, nii nagu paljudest asjadest sellel ilusal maal. Fotod aitavad mul meenutada, mida ma nägin, tundsin ja mida mulle selles imelises kohas kingiti. Piltidest sai kokku kollaaž, mis räägib terve loo.
Hans-Joerg Deichholz,
sotsiaaltöötaja
