Kaks aastat tagasi kõlas Comeniuse nimi Kambja kooli seinte vahel varasemast sagedamini. Kolm õpetajat ja viis õpilast võtsid ette reisi Saksamaale.
Hiljem on nelja kooli esindajad veel kolm korda ja kolmel maal kohtunud. Põhjuse ja võimaluse selleks andis Euroopa Nõukogu rahakott, mis Archimedese sihtasutuse ja Comeniuse programmi kaudu ka Kambja rahvale avanes.
Meeleolukad kohtumised ja silmaringi avardavad reisid olid kokku põimitud õppeeesmärgiga – kahe aasta jooksul avastasid Kambja lapsed Aafrika kohta palju sellist, mida tavapärane kooliprogramm ette ei näe.
Pealekauba saime rännukogemused ja uued sõbrad. Selle läbi avardub vähehaaval ka mõistmine lähemate ning kaugemate rahvaste suhtes. Me oleme erinevad ja samas nii ühesugused.
Kui rahvaste nimetused, nagu näiteks sakslased, rootslased või türklased, asenduvad eesnimedega, nagu näiteks Michael, Göran või Évrén, mõjutab see tahes-tahtmata meie eelarvamusi ja hinnanguid ka seni hoomamatuseni üldistatud teemadel, olgu selleks siis Vahemeremaade abipaketid, Euroopa Liidu laienemine või mõne jalgpallimatši tulemus.
Kui täna rääkida rootslastest, sakslastest või türklastest, võime Kambjas mõelda sõpradest, sest me oleme koos reisinud ja koos õppinud, koos midagi uut avastanud. Olgugi pisut, see siiski ühendab meid.
Tänaseks juba paljusid Eestimaa kooliõpilasi rõõmustanud võimalusele on antud nimeks Comenius.
See tuletab meile meelde kuulsat tšehhi pedagoogi ja böömi vendade piiskoppi Jan Amos Komenskýt (1592 – 1670). Seegi mees sai elus palju rännata, tema paraku küll rohkem vaenlaste eest põgenedes. Aga seda enam on ta laiali kandnud oma õpetust õpetamisest, mille kohta ta ise rõhutas, et see peab olema kristuse-kohane: „Kui Kristus oma käskjalgu rahvaste juurde välja läkitas, keelas ta neil tõrelemast. Õpetamine tähendab juhatamist tuntud asja juurest tundmatu juurde. Ja juhatamine on leebe, mitte vägivaldne tegevus. Ta on täis armastust ja ei mingil juhul täis viha. Kui ma kedagi juhatada tahaksin, siis ei aja ma teda, ei tõuka ma teda, ei rebi teda, vaid ma võtan tema tasaselt käekõrvale ja lähen temaga või ma sammun vabal rajal tema ees ja kutsun teda, et ta mind järgiks.“
Teiste seas innustus Komenský õpetusest Bengt Gottfried Forselius, kelle õpilase, Ignatsi Jaagu järgi nimetatakse täna Kambja kooli.
Komenský tubliks õpilaseks kujunes tema enda lapselaps Daniel Ernst Jablonski, kes omakorda seadis piiskopiametisse vennastekoguduse rajaja krahv Zinzendorfi. 1738. aastal jõudis vennaste ärkamine ka Kambja kihelkonda ning levis siit edasi veel paljudesse paikadesse üle Eesti, sest see kuulutus oli täis armastust, mida Kristus oma õpilastele kaasa andis ning mida Komenský taas meelde tuletas. Nii võib ka Comeniuse ehk Komenský vaimseid jalajälgi leida meiegi maal.
Kahe aasta tagusel reisil peatusid Kambja kooli saadikud vennastekoguduse lättel, pisikeses Herrnhuti linnakeses: kõndisid Comeniuse tänaval, kiikasid Comeniuse raamatupoe vaateaknasse ja poseerisid Comeniuse-nimelise kooli uksel. Sealt edasi viis tee juba õppetöö ja uute sõprade juurde.
Kristjan Luhamets
endine Kambja kiriku- ja kooliõpetaja,
Saksamaad väisanud delegatsiooni juht
Kambja koolipere osales aastail 2010–2012 Comeniuse koolide koostööprojekti
„Global intercultural learning by developing a partnership with an African school” elluviimises.
Aafrika Ghana riigi Kongo küla Zua algkooli abistamiseks koguti koogimüügi ja annetuste toel 450 €.