„Teie kogemused ja elurõõm on meile eeskujuks.“ – nõnda kirjutas Vabariigi President Toomas Hendrik Ilves õnnitluses, mille ta läkitas läinud aasta jõululaupäevaks Pangodi järve kaldale Kuku tallu, kus auväärne perenaine Elisabeth Ojaste tähistas oma sajandat sünnipäeva.
„Teie kogemused ja elurõõm on meile eeskujuks.“ – nõnda kirjutas Vabariigi President Toomas Hendrik Ilves õnnitluses, mille ta läkitas läinud aasta jõululaupäevaks Pangodi järve kaldale Kuku tallu, kus auväärne perenaine Elisabeth Ojaste tähistas oma sajandat sünnipäeva.
Kui otsida Elisabeth Ojaste pikast elust üht keskset ja püsivat pidepunkti, on selleks kindlasti Kuku talu. Sealses saunas ta sündis, sealsetel künklikel tanumatel sirgus, seal möödus ta töötihe elu… Seal mõõdab ta nüüd, küpsesse ikka jõudnuna ka rahupõlve… „Minu kodu, minu isa ehitatud,“ rõhutab Elisabeth Ojaste uhkusega.
„Ei ole olnud inimest, kelle kohta ma peaksin ütlema, et mul on tema peale süda täis.“
Kui sajanda sünnipäeva tähistamisest on jõudnud juba veidi aega mööduda, tunnistab Elisabeth Ojaste naljatleval toonil, et ega kõrgesse vanusesse jõudmine veel väga tunda ei anna.
„Mitte midagi erilist ei saa aru – muudkui elad,“ iseloomustab ta oma seisundit. „Suurt valu ei ole, mõnda asja ei viitsi teha, teist jälle ei saa enam teha.
Kui veel kümmekond aastat tagasi sõitis Elisabeth Ojaste kodu ümbruses jalgrattaga ja toimetas usinalt õue- ja aiatöid, siis viimasel ajal on ta valdavalt tubane. Tema hing on küll endiselt noor, reibas ja teotahteline, kuid ihuliikmed nõuavad juba veidi hoolsamat poputamist.
Inimene, kellel läbi pika elu on olnud üks ja seesama kodumaja, peab seda asjaolu eriliseks ning toob jutuajamise käigus mõne detaili kaudu selle ikka ja jälle esile. Nii ka Elisabeth Ojaste.
„Kiikusin lapsena selle ukse küljes,“ näitab ta nagu muuseas ühe kambriukse suunas. „Arvan, et olin väiksena halb laps – ei püsinud kuskil paigal, läksin ikka emale järele või teiste laste juurde. Kord ronisin salaja aknast välja ja läksin põllule rukkihakkide vahele – ema kartis, et jõudsin järve.“
Väikelapserumalusena kordasaadetu on tänini meeles ja segab ehk asjatultki Elisabeth Ojaste hingerahu. Lapsepõlvest on möödunud küll palju aastakümneid, kuid tema austus oma ema ja isa vastu, oma õdede ja vendade vastu ei kao ega tuhmu.
„Minu vanemad olid vaiksed ja tagasihoidlikud inimesed,“ tunnustab ta.
Ka Kuku talu auväärsesse ikka jõudnud perenaine on tasa ja targu – isa-ema kombel – oma eluvagu ajanud. „Kui elad vaikselt, ei ole midagi häda,“ jagab ta oma elukogemust. „Ei ole olnud sellist inimest, kelle kohta ma peaksin ütlema, et mul on tema peale süda täis. Igaüks käitub nagu käitub. Väga halvasti ei ole minuga käitutud.“
Sada aastat ühes kodus
Elisabeth Ojaste ja tema kodumaja on vanuselt just kui eakaaslased. Ehitusmehena leiba teeninud isa oli päritolult vaene moonakapoeg, kes suutis oma perele maja püstitada alles siis, kui vanemad lapsed juba jõudsalt sirgusid.
„Ma olen selle maja alles hoidnud, korras hoidnud,“ märgib Elisabeth Ojaste rahulolevalt. „Mina olen siin, oma kodus sada aastat elanud.“
Lapsepõlveaega meenutab tänaseni ka isa kätega meisterdatud suur laud, mille taga Elisabeth Ojastel on praegu mugav näiteks ajalehte lugeda. „Pealkirju näen selgesti, kuid tekstide lugemiseks panen siiski prillid ette.“
Maailmaasjadega tahab Elisabeth Ojaste jõudu mööda kursis olla. Seetõttu on teleris tema lemmikuks „Osoon“ ja teised tõsisemad saated, kuid mitte seebikad.
Visa hingega töömurdja ei kipu tervise üle nurisema, kuid tunnistab siiski, et kõige karmimalt räsis seda töötamine meiereis – seal olid käed pidevalt külmas vees.
Tööle pühendatud elu
Kui kooliaastad Suure-Kambjas ja Unipihal mööda said, alustas Elisabeth Ojaste Kukul talutööga. Tänaseni on tal selgelt meeles see suur vaev ja hool, mida tuli näha, et kandikoht riigipangalt välja osta.
„Kõik need põllud on mul hobusega läbi küntud,“ meenutab Kuku talu perenaine. „Ma ei jäänud haigeks. Veskil käisime. Sepal käisime – tegime raudlatist hobusele rauad. Igasugust tööd on tehtud – midagi ei saa põlata.“
„Oma tööd olen ikka püüdnud hästi teha,“ nendib Elisabeth Ojaste – auväärne Kambja naine, kes Kuku talu edasiarendamise usaldas oma õetütre poja hooleks.
Toivo Ärtis
Austatav proua Elisabeth Ojaste
/—/ Teie olete oma pika elu jooksul näinud ja kogenud väga palju. See on imeline kingitus ja Te olete jaganud seda väga paljudega. Teie eluteele jäävad Eesti riigi ja rahva suurimad rõõmud, aga ka rängimad mured. Elu on alati kätkenud lootust jõuda igatsuste radadele. Söandan loota, et sajandi verstapostist möödumine vabas Eestis on ehk üks neist südantsoojendavatest hetkedest. /—/
Teie
Toomas Hendrik Ilves
