Mäletate seda küünlakuu reedet, kui õues paukus pakane, külm ninast näpistas ja sõrmed-varbad olid külmast kanged?
Sel päeval pikutasid isegi mu kassid kodus soojamüüri ääres ja lõid nurru ning koerad ei pistnud koonugi kuudist välja.
Vaat sel käredal pärastlõunal riputasin mina Kambja aleviku kortermajade trepikodadesse kuulutusi.
Mäletate seda küünlakuu reedet, kui õues paukus pakane, külm ninast näpistas ja sõrmed-varbad olid külmast kanged?
Sel päeval pikutasid isegi mu kassid kodus soojamüüri ääres ja lõid nurru ning koerad ei pistnud koonugi kuudist välja.
Vaat sel käredal pärastlõunal riputasin mina Kambja aleviku kortermajade trepikodadesse kuulutusi.
Naljakas, et seda tehes meenuvad mulle alati ühe lastelaulu sõnad: „..majast majasse astub jonn…“.
Eks olen minagi kultuuritöötajana veidi jonni moodi – käin lootusrikkalt kuulutusi üles panemas.
Kui külm ilm välja arvata, siis on tegelikult on päris vahva sedasi majast majja käia.
Iga kortermaja iga trepikoda on erinev, igal neist on isemoodi lugu jutustada oma elanikest.
Paaris püstakus on teadetetahvel väikeses eeskojas ja ma ei peagi teisest uksest sisse astuma. Seal nuputan, millised inimesed elavad siin majas.
Isegi üks väike teadetetahvel jutustab päris palju. Kui sellel ei ripu vanu teateid, olemasolevad on kenasti terved ja isegi knopkad on alles – järelikult elavad siin korda armastavad inimesed.
Ühes trepikojas on tunda kassipissilõhna. Seal püüan võimalikult ruttu kuulutuse üles panna ja kiirelt jalga lasta.
Üks maja meeldib mulle aga väga – seal on nii kodused, mõnusad triibulised kaltsuvaibad trepikojas maas. Lausa piinlik on neile lumiste saabastega peale astuda. Mõne pere jalanõud on seal kenasti ukse taga reas ja ei tunta hirmu, et keegi need sealt pihta paneb. Meenub, kuidas ma ise kortermajas elades säärikud ukse taha jätsin ja juba järgmiseks hommikuks olid need uue omaniku leidnud.
Sel korral trehvas mu majast-majja käimise kellaaeg selline, et lähenes õhtusöögiaeg. Nii mõneski trepikojas tungisid ninna isuäratavad söögilõhnad, mis panid suu lausa vett jooksma. Kujutasin ette nii potis valmivat kanaklimbisuppi kui ahjust väljavõetavat krõbedat seapraadi… Ja pannkooke suve järgi lõhnava maasikamoosiga… Tühi kõht annab hea kujutlusvõime.
Stopp! Ei mingit söögist unistamist. Mind ootab veel ees mitme trepikoja külastus.
Männi 11 maja ees seisis lõbusa maalinguga auto*, selle nägemine tegi tuju kohe naeruseks. Auto esiklaasile oli keegi maalinud kelmikad silmad ja kapotile hambapasta reklaami sobiva hammasterea.
Üllatus küll, kuid selle maja mitmed uksed jäid minu ees suletuks – täitsa lukus olid. Vanad puidust välisuksed olid välja vahetatud peente, kaasaegsete uste vastu, millel ultramoodsad magnetlukud, mis tõkestasid mu tee. Tänapäeva karmi elu juures täiesti mõistetav – turvalisem ja puhtam.
Ja saigi ringkäik tehtud, tantsuõhtust teada antud.
Järgmiste kuulutamisteni!
Kultuuritöötaja Pille Tammelan
