Kambja kooli VI klassi õpilane Tarvi Remmelgas on kirja pannud vanaisa Rein Olepi mälestused, kes jagas paljude eestlastega sama saatust. Ta oli Tšernobõli tuumaelektrijaama katastroofi tagajärgede likvideerija.
Kambja kooli VI klassi õpilane Tarvi Remmelgas on kirja pannud vanaisa Rein Olepi mälestused, kes jagas paljude eestlastega sama saatust. Ta oli Tšernobõli tuumaelektrijaama katastroofi tagajärgede likvideerija.
Minu vanaisa Rein jutustab veidi põhjalikumalt sellest, kuidas ta aastal 1986 – nüüd juba veerandsaja aasta eest – käis likvideerimas Tšernobõli aatomielektrijaama avarii tagajärgi:
„Istusime 6. mai õhtul pritsimajas ja saime teada ülisuurest katastroofist. Isekeskis arutasime, et eestlastest läheb see pauk mööda. Uskusime, et tagajärgi hakkavad likvideerima tegevväelased.
Hommikul marssis vormis käskjalg ruumi ja andis mulle üle „povestka“. Koduskäimiseks aega ei antud. Kes komissariaati sisenes, see välja enam ei saanud. Suure keelitamise peale sain loa pritsimajast läbi põigata ja töökaaslastelt taskuraha laenata.“
Kiirkorras Eestist Ukrainasse
„7. mai hommikul istusime toonase sõjakomissariaadi juures bussi teadmisega, et läheme kordusõppusele Pärnusse. Saatuse irooniana olin kahel eelneval aastal käinud Pärnus keemiapolügoonil kordusõppustel.
Buss viis meid Uulu metsa, kus ootas ees terve sõjaväe telklinnak. Meile jagati kätte tuttuued vormid ja võeti vastu meie tsiviilriided. Mind määrati BRDM-i (soomustransportööri) komandöriks. Järgnes sõit Reiu jõe äärde keemiapolku, kus ootas ees tehnika.
Raudteejaama sõideti öösel, sest varasemate kolonnide teelesaatmisel tuli rahvas tänavatele. Meie ešelon oli viimane, mis siit teele saadeti. Sõitsime loomavagunites, kus magamiseks olid viiekohalised narid. Teekond avariipaika möödus kiiresti, sest rongile oli antud pidev roheline tee.
Rong peatus hommikul 60 km kaugusel Kiievist. Sealt alustasime öösel marssides 120 km pikkust teekonda Valgevene piiri äärde Komarini linna. Sel päeval, 9. mail tähistasid inimesed võidupüha. Kohalejõudmisest ongi meelde jäänud kaks emotsiooni – võidupüha ja sihtkohas meid vastu võtnud silmipimestavalt kollane rapsiväli, mis õhtuks oli asendunud meie telklinnakuga.“
Viis ja pool kuud ohtlikku tööd
„Tegime tööd ja saime palka. Eriti kõrgelt oli tasustatud nn katusel käimine. Äraseletatult tähendas see kolme minuti kestel elektrijaama katuselt prahi allaloopimist. Robotid, mis seal algul töötasid, andsid radiatsiooni tõttu kiiresti otsad. Katusele minekuks tõmmati selga 30 kg kaaluv tinariietus ning juhatati kaamerapildi vahendusel kätte betoonikamakas, mille pidid alla heitma. Seejärel kiiresti liftiga tagasi.
Meie tavapärane töö oli määratud punktides öösiti radiatsioonitaseme mõõtmine. Miks öösiti? Sest Ameerika luurajad ei tohtinud aimu saada, mis selles piirkonnas toimub.
Pataljoni alguspäevil lendasid meie kohalt pidevalt üle helikopterid, mis elektrijaama rusudele tina vedasid. Koormad olid rängad, sest mootorid olid kuuldavalt ülekoormatud. See oli jube kogemus, lennumasinad voorisid pidevalt madallennul.
Kohutavast õnnetusest andsid aimu tühjad külad ja sõjaväekord likvideerimistöödel.
Vaba aega saime veeta nn Lenini toas, raamatukogus ja klubis. Mängisime palli, käisime saunas. Kontserti käis andmas Anne Veski. Meie hulgas oli ka naljamehi-lõuapoolikuid, kes kõigi meele rõõmsamaks tegid ja tegelikku elu hetkekski unustada aitasid.
Viis ja pool kuud hiljem ei kulgenud tagasitee teps mitte nii kiiresti, kui oli käinud Ukrainasse sõidutamine.
Kodulinnas ei tundnud mind paljud tuttavad äragi. Alles pärast fotograafi juures käimist sain aru, miks nii oli – kahelt fotolt vaatas vastu kaks erinevat inimest.“
