Täna, pööriaja hakul, jääb päike oma talvisesse pessa ning algavad jõulud.
Täna, pööriaja hakul, jääb päike oma talvisesse pessa ning algavad jõulud.
Alates suvisest pööriajast on päevad aina lühenenud ning loond vaibunud talveunne. Päikese talvises pesas, 21. – 24. jõulukuud on päevad ühepikkused. Sellel pimedal, salapärasel ja pühal ajal valmistume koos kõige elavaga suureks muutuseks. Jõululaupäeva ehk vana-aasta viimast päeva tähistame suurima pidulikkusega. Esimesel jõulupühal, 25.12. toimub kogu loonat ja koos sellega inimkonda puudutav pööre. Põhjapoolkera läheb vastu pikematele päevadele, valgusele, soojusele ning elule. Algab uus aastaring.
Kodus koos lähedastega jõule pidades järgime oma esivanemate eeskuju. Kõige tähtsam jõulutava on püha aja märkamine ning oma südamesse lubamine. Kõiki neid väga paljusid tavasid ja uskumusi, mis maarahva jõuludega seotud, saame järgida lisaks.
Pühadest
Suuremas osas Maavallas kutsutakse neid pühi jõulud või joulud, kuid Mulgi-, Tartu-, Võro- ja Setomaal talisted. Mõned keelemehed on arvanud, et sõna jõul on laenatud muinasskandinaavia keelest. Kuid on neidki, kes leiavad, et tegemist võib olla meie oma põlise sõnaga. Sarnaselt kõlab jõulude nimi ka mari keeles – sorõk jol.
Jõulud on põline aastavahetuspüha, mil täitub üks päikeseaasta ring ning algab teine. Jõulud tähendavad aastavahetust ning kannavad sellega seotud lootusi ja võimalusi. Kuna 25.12. hakkab päike taas pikemalt käima ning algab päikeseaasta, on esivanemad seda nimetanud uusaastaks. Jõululaupäev, 24.12. on aga vana-aasta õhtu.
Meie maausk on ju loodususk ning rahvakalendri põlised pühad tähistavad loonas toimuvaid muutusi. Maarahva jõulud ei mälesta seega mingit muinasjutulist ususündmust, vaid midagi olulist, mis parasjagu kogu loonas aset leiab. Aastaaegade vaheldumine maa ja päikese igaveses ringkäigus puudutab kõiki elusolendeid.
Kui 17. sajandi kalendriuuendusega määrati ametlik uusaasta südakuu 1. päevale (01.01.) hakkasid meie esivanemad seda nimetama uusjõuluks. Uuel ametlikul aastavahetusel hakati järgima neidsamu tavasid, mida enne järgiti jõululaupäeval. Näiteks jäetakse hingedele toitu lauale nii maarahva (24.12.) kui ka ametlikul (31.12.) vana-aastal.
Jõulud muudab oluliseks esivanemate hingede kodus viibimine, valgeneva-soojeneva poolaasta algamine ning kindlasti seegi, et siis tehtu või tegematajäetu mõjutab otseselt eelolevat aastat. Jõulud on justkui uue aasta seeme, mille pidamine seab paika uue aasta jõujooned ning sündmused.
Päevapesas puhka koos päiksega
Leedo- ehk jaanipäevast alates on päevad järjest lühemaks jäänud. Talvisel pööripäeval või selle eelõhtul jääb päike oma talvisesse pessa, et puhata mõned päevad enne uuele aastaringile minekut. Päevapesa ajal püsivad päevad ühepikkused.
21.12. on jõulude ettevalmistamise päev. Kogu majapidamine puhastatakse erilise hoolega. See on hea aeg, et vabaneda kõigest soovimatust ning teha aset uuele ja rõõmsale. Isegi saunakerise kivid tõstetakse välja ning pühitakse puhtaks. Puhtas kodus on hingel kergem ning kõik edeneb paremini. Puhtust vajab aga ka eelolev püha aeg. Meie rahva meelest kuuluvad puhas ja püha lahutamatult kokku. Kui majapidamine on puhas, võivad jõulud tulla.
Suurpuhastuse järel tehakse tuhapoissi ehk tahma-toomast, mis on mustuse, laiskuse ning muu säärase kehastus. Vanadest riietest või õlgedest valmistatakse nukk ning viiakse salamahti naabrite juurde. Kes säärase eluka enda ukse tagant leiab, peab selle ruttu teiste ukse taha viima. Siis pole mustusel järgmisel aastal kusagil asu.
Meie peres on tahmapoisi tegemine jäänud tavaliselt hilisõhtuks, sest koristamine peale töö- ja koolipäeva lõppu on üsna väsitav. Hilisele ajale vaatamata on laste silmad selle toimetuse juures siiski alati säranud. Tahmapoisi valmistamine on põnev ja naljakas tegevus ning selle salaja välja viimine lausa väike seiklus.
Taiad loovad head väge
Jõulude ajal nagu teistelgi tähtsatel päevadel on esivanemate uskumuste kohaselt võimalik mõjutada oma saatust. Et sel ajal oleme sama avatud ka soovimatule mõjule, on oluline osata end kaitsta. Toomapäeva, samuti ka jõululaupäeva õhtul tehakse väravatele, akendele ja ustele kaitsvaid märke. Väravaks, kustkaudu soovimatu mõju koju võib pääseda, on ka televiisor ja arvuti kuvar. Kaitsvaks märgiks võib olla noa, kriidi, hariliku pliiatsi või muu sobiva esemega tõmmatud kaldrist, ratasrist või viisnurk.
Kõikvõimalikud jõulukroonid, krässid ja muud riputised on mõeldud samuti koju head väge looma. Kuigi riputiste valmistamine on nõudnud vaeva ning nad on kaunid, ei saa neid järgmisel aastal kasutada. Et nad koguvad endasse halva väe, tuleks jõuluohutised peale pühi koos kuusega ära põletada.
Toomapäevast algavad jõulud ning siit peale võib teha üksnes neid töid, mis on vajalikud pühade pidamiseks. See on aeg, kus koos päikesega peaks puhkama ka inimene. Poode mööda kingitusi otsides kulutatud aja võiks aga pühendada hoopis oma lähedastele. Pikkade pühade ajal võib koos midagi meisterdada, mängida, looduses käia või miks ka mitte, laulda. Jõulud on rahvakalendris oluliseks mõistatamise, mängu- ning lauluajaks. Kingituste tegemine, eriti aga nende pärast arust ära minemine, ei kuulu kuidagi maarahva jõulukombestikku.
Pühade tähtsaim päev on vaieldamatult jõululaupäev. Et see on ühtlasi vana-aasta õhtu, tuleks siis tingimata juba valges saunas käia. Ka pühadelaupäeva saunaskäik on taig. Õige saun puhastab nii keha kui hinge ning aitab valmistuda pühaks ajaks. Saunast lahkudes jäetakse viht ja vesi sinna valmis, sest hingedki soovivad vihelda. Kellel pole kuidagi võimalik saunas käia, võib end ka jooksva vee all puhtaks küürida.
Jõulud tulevad koos õlgedega
Jõulude algust tähistab õlgede tuppa toomine. Peremees või perenaine on seisnud õlekubudega ukse taga ning küsinud, kas jõulud võivad tuppa tulla. Lapsed on seda hetke juba ammu oodanud. Toast kostva rõkatava „jaa!” peale tuuakse õled tuppa ning laotatakse põrandale.
Jõuluõlgede tuppatoomise algseks päevaks on ilmselt toomapäev. Õlgedele asemel on toodud ka heinu. Tava ise on vana aastatuhandeid ning seda on tundnud paljud Euroopa põlisrahvad.
Muhu- ja Saaremaal toodi jõuluks õled tuppa kohati veel mõnekümne aasta eest. Sajandi eest tunti aga seda tava veel kogu maal. Ka minu Virumaalt pärit vanaisa magas lapsena jõuluöösel õlgedel. On usutud, et jõuluõlgedel magamine hoiab selja terve, kuid seda on tehtud ka selleks, et hoida voodid koju saabunud hingedele vabad.
Harglas on öeldud: „Jõulu ajal ei lähe inimesed vooditesse, vaid minnakse maha õlgedele, et kui surnute hinged tulevad, siis on voodid vabad. „ Hargla 1935.
Igasuguse välismaise mõttetu jõuluträna kõrval on praegu poodidest raske kui mitte võimatu leida korralikku rukkiõlge. Isegi kui leidub tuttav talumees, kes vilja kasvatab, on pikka õlge saada väga raske, sest kombain purustab õled põhuks. Hädapärast kõlbab seegi. Samuti võib tuppa tuua heinu. Ja kui terve põranda katmine tundub võimatu, toob ka üks õlevihk või heinatuust tuppa põliste jõulude erilise hõngu.
Koju saabunud hingedega on seotud veel mõned olulised tavad. Jõuluöödel hoitakse toas tuli põlemas, et hingedel oleks valgust. Samuti jäetakse jõulu- ehk vana-aasta ööseks toit ja jook lauale. Seejuures on manitsetud, et need poleks kaantega suletud. Muidu ei saa hinged oma osa.
Jõulude ajal viiakse andi ka hiide ning kost
itatakse koduhaldjat. „Kihnus oli pööningul vakk või tönn, kuhu viidi saia jõululaupäeval. Ma mäletan, viimaseni naabritel Jaagul, Salme käis viimas saia.” Kihnu 1992.
Õnne loomine
Vana-aasta õhtul ja öösel olgu toidulaud rikkalikult kaetud ning süüa tuleb seitse, üheksa või kaksteist korda. Kasvõi mõni suutäis korraga. Siis ei tule järgmisel aastal puudust. Teatud arv kordi söömine aga kasvatab järgmiseks aastaks jõudu ning jaksu.
Nii nagu pere elab jõulupühade ajal, selline tuleb ka eelolev aasta. Seepärast peab kogu jõuluaja olema laual leib, sealiha ning õlu. Jõuluks valmistatakse eriline leib, mida pühade ajal ei puututa. Mõnel pool on see ümmargune, teisal sarviline või kuhjaga. Ka tehakse jõululeivale erisuguseid õnnemärke. Jõhvis on kõneldud: „Jõuluks tehtud üks suur leib, see leib vajutatud kõhe pärast vaalimist preesi, sõlgede ja ruplatükkide märkisi täis.”
Pühade ajal laual õnnistust ja väge kogunud leib viiakse peale jõule viljasalve ning jagatakse kevadel loomadele ning pereliikmetele.
Jõululaualt ei või puududa ka mauk ehk vorst, olgu see tehtud siis verega või ilma. Häädemeestel on kõneldud: „Jõuluõhta pandi vorstid õlgedele ahju küpsema ja ka räimi pandi õlgede peale ahju, olid veel paremad kui praegused suitsuräimed.”
Minu lapsepõlves käisime koos vanematega vana-aasta öösel laudas loomadele head uut aastat soovimas ning kostitasime neid. Leivatüki said peost lehmad, mullikad, lambad, sead ja isegi jänesed. Ka ketikoer Murka ei jäänud kunagi ilma. Jõuluööl saab oma anni ka kaevuhaldjas. Esimest vett tooma minnes tuleks sinna anniks heita peotäis soola või hõbemünt.
Jõulud ja elav tuli kuuluvad kokku. Esivanemad on pühade ajal põletanud nii peerge kui küünlaid. Seejuures on meie jõuluküünlad iseäralikud – kolme- või viieharulised. Kolm õnnistab ja viis kaitseb.
Kuigi toas ei või tuli kustuda, on peetud mitmel pool oluliseks, et valgus ei paistaks jõuluööl välja. Selleks on aknad hoolega kinni kaetud.
Jõuluöö juurde kuulub ka värske veega näo pesemine. Vee väe suurendamiseks pannakse vette hõbedat ja pussnuga. Näo pesemine toob uueks aastaks selged silmad ja selge meele, tervist, virkust ja hea jume. Selline taig võib anda ka erilise võime. Karusel on kõneldud: „Jõulu esimese püha ja näärihommikul peseb pere silmi ühe kapa seest, kelle põhja üks pussnuga ja hõbesõrmus on pandud. Nõnda pestud silmad võivad kergeste sel aastal vaimud ja kratid ära näha.”
Pühade ajal ei või ahi tühi olla. Jõululaupäeva varahommikul teeb perenaine tule üles ning varsti täidab magusate roogade lõhn maja. On ahi oma töö teinud, jäetakse sinna kasvõi üks kakuke. Jõuluöösel aga viiakse ahjust vana tuhk ära ning peremees teeb sinna uue aasta esimese tule. Seda tuld on tehtud sageli kadakatest, kuid ka seitsmest või üheksast erinevast puuliigist, mille hulgas peab samuti kindlasti kadakat olema. Jõulutule suitsul on eriliselt puhastav ning õnnistav jõud.
Jõulutuli ei jää tegemata ka tänapäevases küttekoldeta korteris. Ainult ahjutäis puid on kahanenud tillukeseks laastulõkkeks, mis süüdatakse keraamilisel- või metallalusel.
Uue aasta hakul on maausuliste esivanemate kombel tinaga õnne valanud ilmselt enamus inimesi. Seda võib aga teha ka küünlarasvaga.
Ka jõuluöine tuli ennustab. Kui suits tõuseb otse üles, laabub järgmisel aastal kõik hästi. Peale tule kustumist tehakse tuhk hoolega tasaseks ning hommikul ennustatakse sinna tekkinud jälgede järgi uue aasta sündmusi.
Esivanemad on soovitanud terve jõuluöö üleval olla. Magamajääjatega on tehtud igasuguseid tempe – nende jalad on kinni seotud, asemeriided pükste külge õmmeldud ja muud säärast. Üksnes vanemad inimesed võisid jõuluöösel magada. Magama heites tuli aga tingimata sukad ning jalanõud jalga jätta. Siis pidid jalad järgmisel aastal terved olema, uss ei nõelavat ning jalanõudest ei tule puudust.
Maavalla eri paigus võib leida erinevaid tavasid. Võrumaal on jõuluöösi, samuti uusaastal liugu lastud.
Urvastes on kõneldud: „Liulaskmist oli kõige rohkem jõuluajal. Vanad inimesed käisid ka laskmas. Reega lasti mäest alla ja lauldi. Vastlapäeval ei olnud seda pruuki.”
Uue aasta hakul
Võrumaal on veel 20. sajandil nimetatud 25.12. vastse ajastaja päevaks ehk uusaastaks. Perele toob õnne, kui aasta esimeseks külaliseks on meesterahvas. Mõistagi ei tohi õnnetoov külaline jätta soovimata head uut aastat.
Muhumaal on perenaine toonud selle päeva hommikul aidast peotäie teri ning visanud põrandale, soovides, et elu järgmisel aastal hästi edeneks. Põrandat aga ei või uusaastal pühkida. Muidu pühite oma õnne ära.
Siin on vaid killuke maausulistest jõulutavadest. Kellel huvi suurem, leiab lisa rahvakalendrit tutvustavatest raamatutest. Veel enam pärimust aga ootab lugejaid Eesti rahvaluule arhiivis. Ärge alahinnake ka enda ja sõprade perepärimuse varalaegast.
Põliselt vaimne rahvas
Eestlased, õigemini küll maarahvas, on üks väheseid Euroopa põlisrahvaid, kes asustas oma kodumaad juba enne kui tõusid ning langesid vanad Egiptuse, Sumeri, Kreeka ja Rooma elmad. Möödunud aastatuhanded on toonud meie maile võõrsilt uusi taime- ja loomaliike, samuti inimesi, mõtteid ja tavasid. Oleme koos oma maaga muutunud, kuid jäänud siiski iseendaks, hoidnud alal oma keele ning maausu.
Maausk on maarahva hulgas tekkinud, arenenud ning sellisel moel üksnes meile omane vaimsus, mis väljendub maailmanägemises, teadmistes, uskumustes, hoiakutes, tavades, ainelises elmas ning keeles.
On üsna kindel, et juba esimesed siia maale saabunud inimesed nägid loonat hingestatuna ning austasid looduslikke pühapaiku sarnaselt maailma teiste põlisrahvastega. Nad uskusid ka inimhinge ning pidasid hingedeaega nagu seda teevad näiteks Ameerika looderanniku põlismaalased. Täna, kümme tuhat aastat hiljem võime tõdeda, et kusagil mujal õhtumaises Euroopas pole looduslikud pühapaigad ja nendega seotud tavad jõudnud kaasaega nii elavalt kui Maavallas. Oleme hoidnud alal ka oma hingedeusu ja –aja.
Meile omane maausk elab edasi keeleski. Seda väljendavad näiteks sõnad vägi, hing, vaim, meel ja püha. Sõna jumal kasutasid esivanemad juba vähemalt nelja aastatuhande eest.
Kui paljud meist usuvad veel looduse hingestatusse? Eesti Maaülikooli uuringu kohaselt teab 65% lõuna-eestlastest, et puul on hing. Tallinna ülikooli üleriigilise uuringu kohaselt usub aga looduse hingestatust ja pühadust tervelt 82% inimestest. Eesti rahvas on usklik, kuid seda põlisele loodusrahvale omasel moel.
Jõulud on igavikulised pühad, mil ei tohi oma jõudu tühjale-tähjale raisata. Kinkige oma lähedastele sel ajal asju, millel on igavikuline väärtus: aega, tähelepanu, ühiseid ettevõtmisi ning lähedust. Toogu seda teile ka järgmine aasta!
©Maavald.ee, Maaleht