Sain suvel 1943. aastal 8-aastaseks ja sügisel läksin kooli. Vend Karl läks kolmandasse klassi.
Isa viis meid jalgrattaga kooli. Imelik, et esimest koolipäeva ja üldse 1. klassi mäletan väga vähe. Meenub, et tüdrukutel olid pinginaabrid olemas, mulle sai kasvult suur tüdruk, kes iga sõna peale naeris. Hiljem selgus, et oli klassi kordama jäänud.
Sain suvel 1943. aastal 8-aastaseks ja sügisel läksin kooli. Vend Karl läks kolmandasse klassi.
Isa viis meid jalgrattaga kooli. Imelik, et esimest koolipäeva ja üldse 1. klassi mäletan väga vähe. Meenub, et tüdrukutel olid pinginaabrid olemas, mulle sai kasvult suur tüdruk, kes iga sõna peale naeris. Hiljem selgus, et oli klassi kordama jäänud.
Kes õpetajad olid, ei mäleta, tunnistust ei ole ka alles. Karli sõnade järgi on meeles, et direktor või koolijuhataja olnud tookord Lind. Meeskoolijuhataja. Tema viis läbi hommikusi palvetunde ja andis usuõpetust, oli ju saksa valitsus.
Ma ei saanud sellest usuõpetusest midagi aru. Ja ei meeldinud ka sugugi see tund, mida muidugi vanaemale ei tohtinud ütelda. Emakeele ja rehkenduse tund meeldisid ja laulmine ka.
Minu esimesel kooliaastal keedeti meile söögivahetunniks kuuma teed, lisaks võileib või saiakukkel, igal lapsel seda ei olnud, oli tükk putru. Teed võisid võtta kuipalju tahes, vähe oli magus ka, sahhariiniga tehtud. Meil oli alati kas lihaleib või nädalavahetusel ema küpsetatud pirukas või saiakukkel, leivapirukat ka vahetevahel.
Lastele, kellel talveks ei olnud saapaid ega ka vilte jalga panna, anti need valla poolt.
Koolimajas oli kaks suurt klassi kolme aknaga. Õuepoolses e sissepääsupoolses küljes oli 1. ja 2. klass, kõrval 3. ja 4. klass.
Talvel olid klassid külmad. Kui õpetaja leidis, et lastel tunnis istudes käed kohmetusid, hakkas meiega ringmänge mängima. Oli õpetajaid, kellel lauluhäält ei olnud, see lõpetas tunni enne kella ja jooksime kõik ahju juurde sooja. Ahi oli suur, aga ei jõudnud seda suurt ruumi kütta.
Teise klassi läksime alles enne uut aastat. Koolimaja oli sõelapõhjaks tulistatud, sest sügisel algas sõda, sakslaste maalt väljaajamine või väljaminek ja venelaste sissetulek.
Meenub, et esimese klassi matemaatika ja emakeele tunnis oli mul igav, lugesin soravalt ja rehkendada mõistsin kah. Egas muidu ei küsinud ma kord õpetajalt välja ning läksin oma venda otsima. Leidsingi, aga sealne õpetaja ei lasknud mind tunni ajal oma venna juurde.
Karl kaebas kodus emale ja mulle tehti selgeks, et koolis nii ei käituta.
Teise klassi läksime alles enne uut aastat. Koolimaja oli sõelapõhjaks tulistatud, sest sügisel algas sõda, sakslaste maalt väljaajamine või väljaminek ja venelaste sissetulek.
Maantee äärsetest majadest kästi kõigil ajutiselt välja minna, muidugi meil ka. On meeles, et sel sügisel olid meie aias „Valge klaari” puud väga täis suuri ja ilusaid õunu. Ema pani neid viljakotitäie koormasse lisaks muule kraamile. Meil oli köögi akna all põllutükil kuni teeni talinisu, ilus vili, umbrohuta. Kui umbes kuu aja pärast tagasi tulime, oli see tankidega tasaseks sõidetud ning püssipadruneid, granaate ning sanitaarpakke täis. Meil ei lubatud sellele põllule minna enne, kui miiniotsijad – üks oli Arnold, Ilme vennas – olid üle käinud.
Terve Lalli küla rahvas oli männikus: osa inimesi, varem minejad, olid suure metsa all; meie, Männametsad, veel oli üks pere, jäime kolmnurksesse metsatukka. Ema ja Männametsa Karl kaevasid kaeviku, esimese öö magasime lageda taeva all. Vanaema jäi koju. Ütles: kes teda puutub, kui lasevad leekkuulidest hoonete pihta, ehk saab ära kustutada. Lehmad olid heinamaale aetud, ema käis männikust lüpsmas. Piima oli niipalju, et ülejääk kallati maha.
Sakslaste minekust venelaste tulekuni oli ööpäev vaikust. Venelasi kardeti paaniliselt, kuna levisid jutud, et Võrumaal on sigatsetud. Peagi tulidki kolm venelast metsa. Ei ole meeles, kes keelt purssis, aga ülemuse jutust saadi aru, et põgenikke ei puutu keegi. Lallipalusse oli seatud miinipilduja. Õudne oli, kui see tulistas, undas ja vilistas koledasti – mina kartsin väga. Ka siis, kui lennukid, ei tea kummalt poolt, vallamaja pommitasid. Ühel hommikul, ilmad olid väga kuivad ja soojad, põles meierei. See tundus metsast vaadatuna väga ligidal, oli kahju… Vallamajale paigutatud miinid oli keegi üles leidnud ja kahjutuks teinud.
Kui tulistamine vaiksemaks jäi, tulime metsast välja Andrei poole, ema oli eelnevalt perenaisega rääkinud. Peremees oli talust juba 1940. a arreteeritud ja Venemaa avarustesse viidud. Riivese talu peremees, Villemi talu ja Koorti talu peremehed samuti.
Koolielust
Kevadel, viienda klassi lõpetamise järel viis meie klassijuhataja Uibu meid ekskursioonile Petserisse. Rong peatus Rebase jaamas, kuigi jaamahoone oli sõja ajal purustatud. See oli kevadel 1948. a. Sõitsime kahe klassiga, kuna kokku oli meid, lapsi, mõni üle 20. Sõit oli odav, nii et see ei takistanud kedagi. Eesmärk oli külastada mungakloostrit.
Petserisse jõudes oli ilm väga soe ja ilus. Kohtusime mustlastega. Meelde on jäänud, kuidas üks meievanune mustlaspoiss tantsis nii, et liiv tuiskas. Klassijuhataja andis talle mõned rublad. Jaamast Petseri linna tuli tükk maad jalgsi käia. Linn oli sõjast räsitud ja nägi üsna kole välja.
Jõudsime kloostri müüride äärde, väravate taha. Vastas oli üleni pikas mustas rüüs asjamees – rääkis eesti keelt ja ütles, kuidas käituda kloostri territooriumil. Põhiline oli vaikus, joosta ei tohtinud ja pidime rühmas käima. Polegi enam üksikasjaliselt kõike meeles, küll aga katakombides käimine. Igale lapsele anti põlev küünal, kõige ees käival juhil oli põlev viiruk käes. Tekkis vähe müstiline, samas jube tunne. Seal oli täiesti lahtisi matmiskohti seinas, mis tekitaski kõhedust. Seal kloostris oli haruldane liivakivi, mis võimaldas tähtsaid tegelasi katakombidesse paigutada. Õues oli kaev, kust võisime püha vett juua.
Ehkki hilisem elukäik viis mind Petserile võrdlemisi lähedale, pole ma seal hiljem kordagi käinud.
Selle kevade koolilõpupidu peeti jällegi Kuustes. Õp Hiielo juhendamisel õppisime tantsu (midagi balleti moodi) “Kevadlilled”.
Mälestusi Sipe kooli päevilt
Tantsisime kuuekesi tärgeldatud kaharates kleidikestes, lillepärjad peas. Vaatajail võis kena küll olla, aga vaeva õppimisega nägime tublisti.
Sel ajal sündisid ka koolidevahelised isetegevusülevaatused. Esimene viidi läbi Haaslaval. Sõitsime hobustega, neid võis olla 4-5.
Meelde on jäänud ja hinge läinud meie kooli solisti Vaike Londi esinemine. Oli III kl tütarlaps, umbes 10aastane. Tema esitas südamliku laulu “Emale”, kusjuures mõni kuu tagasi oli tal ema surnud. Meie kõik olime sellest kurvast sündmusest kuulnud, aga muidugi ei teadnud teiste koolide lapsed sellest midagi.
Koolidest osalesid Tuigo, Sillaotsa – võib-olla veel mõni kool – ja Sipe. Ei, see käis ikka piirkonniti, sest järgmisel kevadel oli sama ülevaatus Suure-Kambja selt
simajas (hiljem põles maha). Seal olid peale meie kooli Kambja ja Reola 7-kl koolid.
Kooli lõpupidu oli 14. juunil 1950. a. Minu lõpukleit oli siidist, mustal põhjal valged mummud. Ema hankis selle Tartus elava onunaise kaudu, kes kleidi ka valmis õmbles.
Palju koledat oli läbi elatud, eks see jättis jälje kõigile, ka lastele. Ka olid lahkunud õpetajad, kelle oli hea huumorimeel.
Nii et kõik kulges vaikselt. Istusime teepoolses suures klassis ühise pika laua ümber ja kõik. Tüdrukud pidid tegema kodus munakoogi. Tort see ei olnud, sest puudusid vastavad ained. Võileibu ja morssi tegime koolis. Mingit erilist mälestust sellest ei jäänud, oli isemoodi imelik mõelda, et sügisel siia kooli enam ei tule.
Sipe kooli jäi veel mõneks aastaks neli klassi, kooli etteotsa õpetaja Mäeorg. Hiljem jätkus koolielu hoopis Vana-Kuuste mõisas.
Evi Vään,
Sipe kooli õpilane aastail 1943-1950
