Minu esimene kooliaasta algas 1986. aasta 1. septembril. Räägitakse, et esimene koolipäev jääb kauaks-kauaks meelde. Mulle meenub sest päevast vaid kaks hetke.
Minu esimene kooliaasta algas 1986. aasta 1. septembril. Räägitakse, et esimene koolipäev jääb kauaks-kauaks meelde. Mulle meenub sest päevast vaid kaks hetke.
Mäletan selgelt üht lõiku teel kooli poole – pargi servast korvpalliplatsini. Oli päikesepaisteline hommik, pargi teerajale olid pudenenud esimesed rohelised tammetõrud. Läksin koos emaga, astrid näpus ja seletamatu ärevus rinnus, riietatud valgesse pluusi ja sinisesse koolivormi kleiti, mille peal kerge punane sügismantel. Seljas rippus uhiuus ruuduline ranits, peas oli koolimüts, jalas valged põlvikud ja helepruunid kingad. Võib-olla, et ajasin emaga juttu – ei mäleta – aga see minemine ja riietus on eredalt mällu sööbinud.
Teine mälestuspilt. Kui ma emaga klassiruumi jõudsin, olid enamus klassikaaslastest juba kohal ning esimesed pingid hõivatud. Kuna poisse oli neli ja tüdrukuid viis, siis mulle pinginaabrit ei jagunud – istusin üksi eelviimases pingis. Viimasesse pinki pandi istuma kaks poissi, kellest üks oli nõnda hirmunud, et uppus pisaraisse. Ilmselt nonde pisarate pärast ma seda teist hetke mäletangi.
Meie esimeseks klassijuhatajaks oli õp Piir. Klassiruum oli vana majaosa teisel korrusel, parempoolne esimene ruum, selle vastas oli õppealajuhataja kabinet. Vähemalt silt uksel teatas nii. Esimesel veerandil meile hindeid ei pandud. Lugemikuks oli sinine kukeaabits, millest esimesed luuletused „Septembrikuu on tähtis kuu..“ ja „Suvekuudel – juunis, juulis …“ tuli järjest pähe õppida.
Muide, tol aastal alustas kooli suisa kaks esimest klassi, meid kutsuti seitsmeaastaste esimene klass ja teine oli kuueaastaste esimene klass. Mis neil siis vahet oli? Muidugi vanuse vahe. 6-aastased sõid, mängisid ja magasid, vahel vist õppisid ka. Neil oli isegi mängutuba. Meie seevastu kandsime koolivormi, saime hindeid ning läbisime põhikooli kaheksa aastaga. Kuuestel kulus selleks üheksa.
Oktoobripühade paiku võeti meid vastu oktoobrilaste suurde perre, aga selle sündmusega seoses meenub mulle vaid salm kukeaabitsast: „Koju ma kiirustan, käes on mul nelgid, punane täheke rinnas mul helgib…“. Ja tolle helkiva tähekeses eest kasseerisid neljandikud meilt 10 kopikat.
Kooli nääripidu jäi mul haiguse tõttu vahele. Esimese klassi talv oli mu meelest viimane käre ja paksu lumega talv kogu mu põhikooli aja jooksul, kus kehalise tunnis korralikult suusatati ning toimus suur lumelinna ehitamine. Kehalise tund, muide, algas alati pikkuse järjekorras ülesrivistatult “Joondu! Valvel! Järjest loe!” saatel. Õpilased kokku loendatud, sammus rea esimene õpilane õpetaja ette: „Seltsimees kehalise kasvatuse õpetaja, esimene klass kehalise tunniks üles rivistatud! Kohal seitse, puudub üks! Raporteeris …“. Sellele järgnes siis vastastikune tervitus.
Vahetund oli siis ka üsna tõsine tund. Kõik õpilased pidid suunduma saali, et üksteise käevangus ringiratast jalutada. Selleks, et sa ikka vahetunni ajal saali jalutama jõuaksid, oli iga päev hulk õpilasi korrapidaja ametisse määratud: I ja II korruse korrapidajad, vestibüüli korrapidajad ja saalis oli muidugi ka korrapidaja õpetaja. Vahetunni ajal koridoris jõlkumine ei tulnud kõne allagi.
Eriti tõsiseks läks lugu aga esmaspäeviti suure vahetunni ajal, mil kõik õpilased pidi end pärast sööki klasside kaupa saalis üles rivistama. Vanemad klassid seisid paremal ja vasakul pool saali seina ääres ja algklassid saali tagumises otsas näoga lava poole.
Ja siis „läks andmiseks“. Direktor võttis ette eelmise nädala paturegistri. Kõik, kes olid mingi pahandusega hakkama saanud – muuhulgas näiteks jätnud klassi koristamata – , pidid astuma sammu rivist välja. Nõnda, et ikka patt ja samm, patt ja samm. Vahel oli mõne vanema klassi poisiloikami paturegister nii pikk, et ta jõudis vastasseina ääres seisva rivini välja. Mõnikord oli endalgi väike ärevus sees, et äkki peab ka millegi pärast ette astuma.
Päris mitmel korral mäletan end, vene keele õpik käes, klassi seina ääres nö nurgas seismas. Aga õnneks ei seisnud ma seal kunagi üksi, vaid koos Argo ja Neemega, kes istusid minu taga. Koos oli seal üsna lõbus seista – nii et asja igasugune kasvatuslik element läks kaduma. Seetõttu me ilmselt sinna ka mitu korda sattusime, aga mille eest ja miks just vene keele tunnis, enam ei mäleta.
Üldine mälestus või emotsioon esimesest kooliaastast on mul millegipärast kui üks pikk ja pime aeg, seda sõna otseses mõttes. Võib-olla oli siin süüdi ruumi kehv valgustus, võib-olla on mälupilt aja jooksul tuhmunud. Seevastu järgmised seitse aastat olid väga päikselised ja aasta-aastalt aina lühemad, aga neist juba mõnes teises loos.
Murastes, 11. septembril 2010. a.
Maile Polikarpus,
Kuuste kooli kasvandik aastatel 1986-1994
