Esimesse klassi astusime 1986. aastal, millest meenub luuletus „Septembrikuu on tähtis kuu“.
Algklasside päevilt meenub talispordinädal, mille raames sai suusatatud ja õhkpüssist märki lastud (laskesuusatamine!), uisutatud ning kelgutatud. Tol ajal olid talved lumerohked ja valged.
Esimesse klassi astusime 1986. aastal, millest meenub luuletus „Septembrikuu on tähtis kuu“.
Algklasside päevilt meenub talispordinädal, mille raames sai suusatatud ja õhkpüssist märki lastud (laskesuusatamine!), uisutatud ning kelgutatud. Tol ajal olid talved lumerohked ja valged.
Mäletame õpetaja Padjuse motivatsioonisüsteemi (tol korral seda vaevalt et niimoodi nimetati), kui tublid õppurid said veerandi lõpus õpetajalt meeneks pühendusega raamatu, mis motiveeris õppima veelgi rohkem.
Meie esimene välisreis viis meid Vana-Kuuste jaamast rongiga otse Petserisse. Seal külastasime Petseri kloostrit, kuhu pükse kandnud tüdrukud ei pääsenudki. Küll püüti kloostri värava taga tüdrukute pikki juukseid koolivormimütsi alla peita, kuid kloostrivalvur nägi selle triki läbi ning kahjuks pidid mõned ukse taha jäämagi. Tol korral olime ainukesed reisijad rongivagunis ning meenub, et laulsime lugulaulu „Meie sõber konnake“.
Teine algklasside välisreis viis meid Tartust mootorlaev Raketaga Pihkvasse. See oli väga huvitav laevasõit mööda Emajõge ja Lämmi- ning Pihkva järve. Pihkva linnast on meelde jäänud kuldsed tornikiivrid.
Meie klass oli nõnda andekas, et neljas klass jäi üldse vahele.
Kui meid esimest korda lubati koolidiskodele, siis tekkis tunne, et oleme ka juba suured ja tähtsad tegelased
Viiendast klassist alates hakkasime korraldama klassiõhtuid, mõnikord ka koos mõne teise klassiga. Need olid alati meeleolukad ning kavast ei puudunud kunagi toolimäng, “Tibu-tibu, ära näita” ja muidugi diskotants. Klassiõhtuks valmistasime vahetundidel õppeköögis salatit ja muid suupisteid.
Kui meid esimest korda lubati koolidiskodele, siis tekkis tunne, et oleme ka juba suured ja tähtsad tegelased.
Meie esimene jalgsimatk toimus Põlvamaale Nohipallu Valge- ja Mustjärve äärde. Õpetaja Palumetsa matkaring sai meie ja klass nooremate seas väga populaarseks.
Matkaringist meenuvad kohe õp Palumetsa õpetussõnad, kuidas looduses tuleb niimoodi liikuda ja olla, et jääks mulje, nagu te polekski seal viibinud. Matka alguspunkti sõideti põhiliselt Petseri rongiga. Näiteks käisime Akste siplegariigis, Lutepää liivikutel, Taevaskojas ja mitmetes teistes põnevates kohtades.
Matkaringis õppisime hoolega matkatenikat: kuidas telki kiiresti ülesse panna, lõket teha jms huvitavat, millega osalesime ka matkatehnika võistlustel. Orienteerumise neljapäevakutel sai käidud harjutamas kompassi ja kaardilugemise oskust.
Kevadel, aprilli viimasel päeval, tähistasime ka volbriööd – nõidade pidu koos lõkkega. Selleks puhuks pidid kõik end nõiaks maskeerima. Kord käisime ka Sibulasaartel volbrituld tegemas.
Igaks jõulupeoks õppisime näidendi õpetaja Margi juhendamisel. Eredaim mälestus on sellest, kui olin “Kevades” Lible ja pidin vastama Arno küsimusele: „Lible, miks sa jood?“
90-ndate alguses külastasid meid poisid ja tüdrukud Soome sõpruskoolist Loimaa lähistelt Hirvikoskist. Selleks valmistusime põhjalikult ja õppisime õpetaja Nemvaltsiga peale tunde ekstra soome keelt.
Tol korral olid ajad väga rasked ning seetõttu tulid sõbrad Soomest koos humanitaarabiga: värviliste kiledresside ja kirjude jopedega, mis tundusid lausa ulmeliselt ilusad meie tookordses hallivõitu ühiskonnas.
1991. aastal käisime klassiga vastukülaskäigul Soomes. See reis oli ikka midagi enneolematut. Kõik oli Soomes nii ilus ja uhke: suured toidupoed, ilus koolimaja, sõbralikud ja naeratavad inimesed – see oligi täiesti teine maailm kui meil tookord siin.
Me saime siis kirjasõbrad Soomest ja õpetaja Hennoste juhendamisel kirjutasime inglise keeles kirju, mis oli ka suurepäraseks keeleõppe vormiks.
Väga tore oli Soomest värvilisi kirju ja postkaarte saada nt valentinipäevaks. Me polnud varem kuulnudki, et selline sõbrapäev ka olemas on.
Põhikooli päevilt meenuvad meie korraldatud mudilaste muinasjutuhommikud õpetaja Kase eestvedamisel. Algklassilastele pidime muinasjutukesi ette lugema ja jutustama, see toimus kirjanduse tunni raames ja oli väga huvitavaks vahelduseks.
Paljud ehk mäletavad, et 90ndate alguses olid missivalimised peaaegu et aasta tähtsündmus kogu Eestis. Loomulikult ei puudunud see üritus ka meie koolist. Alguses olime osalejad ja hiljem korraldusmeeskonnas.
Poiste hulgas viisime läbi ka misterivalimised.
Kolhoosi kollase „seanina“-bussiga käisime Kambja spordihoones õhtuti trennis, vahel sõidutati tublid sportlased koju tagasi läbi Tartu, kust sai jäätiseputkast Eskimo jäätist osta – juba selle pärast tasus trennis käia.
Meie olime ka Q-klubi asutajaliikmeteks. Hiljem sai klubi ka oma ruumi – endise õpetaja Sumbergi klassi. Seal hakati korraldama erinevaid teemaõhtuid, nt videovaatamise õhtuid jms.
Eredaim mälestus on sellest, kui olin “Kevades” Lible ja pidin vastama Arno küsimusele: „Lible, miks sa jood?
Hakkas ilmuma ka Q-klubi Teataja, mille toimetamises ka meie osalesime. Alguses sai mitmeid eksemplare käsitsi kirjutatud – siis arvuteid ja printereid meie kasutuses polnud. Direktori kabinetis oli üks paljundusmasin, kus sai mõne koopia mõnikord teha. Q-klubi Teatajas anti ülevaade näiteks missivalimiste tulemustest ning muudest koolielu olulisematest sündmustest.
Eraldi meenub Kuuste kooli päevilt õpilaste tõhus töökasvatus. Lisaks koolirahva enda kartulite võtmisele, käisime ka kolhoosis kartuleid noppimas. Lisaks osalesime hapukapsa tegemisel koolimaja sööklas. Tol ajal oli täiesti tavaline, et terve koolipere töötas sügisel kooli kartulipõllul ja varus talveks kooliaiast õunu.
Kui kartulid said võetud, siis jagati vana mõisapargi territoorium klasside vahel osadeks, mis tuli sügisel ja kevadel lehtedest puhtaks riisuda.
Üheksandas klassis olime juba nii iseteadlikud, et hakkasime „pead tõstma“ ja teavitasime, et meie ei hakka enam koolitundide arvelt parki riisuma, eksamid kevadel tulekul ja kindlasti on vaja rohkem õppida. Loomulikult pidime ikkagi oma pargiosa ära riisuma…
Ja muidugi koristasime me ise oma klassiruumi. Selleks tegime klassikoristamise graafiku, ka poisid pidid korralikult koristama!
Kuid vaatamata hirmudele nn töökasvatuse ees, olime siiski edukad, saime – kes soovis ja proovis – gümnaasiu
mitesse sisse.
Siret Punnisk (endine Narrusk),
Maile Polikarpus
õpilased 1986-1994
