Üheksa aastat on olnud täis kõiksugu naljakaid ja ka kurbi asju.
Mäletan, et kuuendas klassis pani üks mu endine klassivend koridoris kasvava kaktuse kogemata põlema.
Kuna ta oli hea südamega inimene, käis ta ringi ja küsis kõigilt, kas see kaktus jääb veel elama. Lõpuks ta tunnistas, et tema oli see, kes välgumihkliga taime okkaid kõrvetas.
Koolisviibimine poleks olnud pooltki nii lõbus, kui poleks olnud praeguseid kaheksandikke, kellega oleme kogu aeg kakelnud. Meie vahel on lennanud nii sõimusõnad kui ka rusikad, kuid kohe, kui me oleme koos teise kooli vastu näiteks mõnel spordivõistlusel, siis on jälle kõik varasemad solvangud unustatud.
Koos oma klassiga oleme käinud paljudes erinevates kohtades – kõiksugustel võistlustel ja viktoriinidel, kuid ka matkadel ja ekskursioonidel. Igast korrast on mul meeles, et koju jõudes oli mul kõht kõveraks naerdud.
Meie jaoks oli tavaline, et kõik plaanitud asjad lähevad hukka. Kui me ühel suvel läksime Karulasse lootuses, et äkki saab ujuda, tabas meid üllatus – järv oli jääkülm. Võtsime randa kaasa suure hulga sooje riideid ja läksime ujuma hoolimata sellest, et juba varbaid vette kastes hakkasid hambad plagisema.