Pühapäeval oli vapustavalt kaunis talveilm. Kui nina õue pistsin, tundus mulle, nagu oleksin ma kuulnud vaikset hüüet: “Piret, pane suusad alla ja ruttu lumeradadele!“
Ega mul muud üle ei jäänudki. Otsisin välja oma vanad suusad, panin end soojalt riidesse, poetasin paar kommi taskusse ja oligi minek…
Pühapäeval oli vapustavalt kaunis talveilm. Kui nina õue pistsin, tundus mulle, nagu oleksin ma kuulnud vaikset hüüet: “Piret, pane suusad alla ja ruttu lumeradadele!“
Ega mul muud üle ei jäänudki. Otsisin välja oma vanad suusad, panin end soojalt riidesse, poetasin paar kommi taskusse ja oligi minek…
Muie tuli suule, kui meenus üks vana lastelaul:
„Kui võtan, kui võtan suusad ma,
siis tuleb, siis tuleb issi ka,
künkast siis alla me laseme,
oi küll on tore see“.
Sedasi unistades ja laulu ümisedes läksid suusad sõlme ja ma olin potsti! pepuli. Ehkki pehme kohake sai küll omajagu haiget, ukerdasin end nobedasti jalule, vaatasin ringi – ehk nägijaid ikka ei olnud – ja jätkasin oma suusasõitu.
Peagi avastasin, et ma pole tõesti ainus lumelliugleja. Minu nina eest vupsasid läbi viis suusatajat ja kadusid kaugusesse. Rajad olid mäel risti-rästi – sõida, kuhu poole tahad. Ja see vaade, mis sealt avanes – küll oli see oli kaunis, väärt sadu miljoneid. Lumised metsad ja mäed. Muinasjutuline. Fantastiline. Imekaunis. Vapustav.
Loodus oli ääretult ilus. Mind haaras võimas tahe see kõik endasse talletada – nii ilu ise kui see tunne, mis selle nägemisest tekkis. Soovisin salvestada mällu kõik päikeses sillerdavad puud ja heinatuustid, kõik raske lumevaiba all ägisevad männid. Püüdsin jätta meelde siksakilised jäneserajad ja kitsede hüppepikkused ja toimeka rähni toksimise külmunud puutüvel…
Siiski rebisin end lahti sellest lummusest, sest olin otsustanud veel paar pikka laskumist teha. Rühkisin üles mäele, kus nautisin vaadet. Sättisin enda suusaninad rajale ja siis… siuhhhhhhhh!… mäest alla. Tuul tuhises kõrvades, talvepäike siras silma ning paitas põski… Mina liuglesin ja liuglesin, andsin hoogu veel juurde ja huilgasin suurest rõõmust nagu väike laps.
Väike kuradike mu paremal õlal sosistas: kuku!, kuku lumme! ja naudi seda lõbu, mis lumes ukerdamine tekitab.
Samas manitses inglike minu vasakul õlal, et hoia suuski otse!, ära komista!
Ma jäin küll sel korral püsti, kuid minus pulbitses kelmikas lapsemeelsus, mis igatses taga lumes hullamist 🙂
Lumevaip püsib veel üürikest aega. Ma saan nautida nii suusatamist, kui tunda lume sees hullamisest rõõmu. Sama soovitan teilegi – minge loodusesse, nautige kella ja muresid unustades lumeilu ja -rõõme. Tehke palju pilte, jäädvustage emotsioonid, kuulake tasapisi kaduvat talvevaikust.
Kas vahel on vaikus kõrvulukustav?
Lund teile kraevahele 🙂
Piret Pihlakas
