Teisipäev on linnu- ehk sirgupäev, mis on maarahva kalendris pühendatud lindude ja kevade ootamisele.
Sirgupäeval pöörab 40 lindu “suu suvõ poolõ, pää päävä poolõ” ja hakkab kodu poole lendama. On tsirgu- ehk linnupäev, Setomaal ka sorokasveet ja häräjuvvapäiv.
Lindude ootamine ja saabumine on maarahvale olnud alati eriliselt tähenduslik. Kevadekuulutajate saabumine paneb südame kiiremini põksuma ja toob suule rõõmsad tervitussõnad teinekord isegi eakal inimesel.
Tavaliselt on selleks päevaks küll esimesed rändlinnud juba kohal, kuid tänavune lumerohke talv lükkab saabumisaega edasi.
Et lindude kodutee oleks kergem, küpsetatakse linnupäeval tsirguvatsku ehk paistekakku ja viiakse anniks õue aiateiba otsa, puuriidale või mujale. Varem vaid Setomaal levinud tava on nüüd kodunenud mujalgi Maavallas.
Tänapäeval küpsetatakse linnupäevaks tavaliselt juba saiakesi või linnukujulisi küpsiseid. Tsirguvadsas on tervistav vägi. Seda süüakse ise ja antakse mõnikord kariloomadelegi.
Tsirgupäeval on tehtud mõnesuguseid taigasid, et kanad hakkaksid paremini munele (mulgi ja võro k. looma, seto k. luuma) ja looksid oma munad kodus. Maakeeles tähendab loomine ka munemist. Maarahva vanad loomislaulud omakorda, mida on kaugelt üle saja, kõnelevad kõik linnust ja munadest. Meie hõimurahvastelgi on maailma loonud lind, või kui täpne olla, siis maailm on sündind linnu loodud munadest.
Kaugel pole enam ka munapüha.
©Maavald.ee