Suviselt soe sügiskuu teine koolipäev viib Unipiha lapsed pärast kolmandat tundi nisupõllule, kus käib parajasti viljalõikus – kombain müriseb, tema tagant tõuseb õhku tolmu.
Suviselt soe sügiskuu teine koolipäev viib Unipiha lapsed pärast kolmandat tundi nisupõllule, kus käib parajasti viljalõikus – kombain müriseb, tema tagant tõuseb õhku tolmu.
„21 kraadi on sooja,“ hõikab Martin (4. kl) teistele oma rühma liikmetele ja märgib selle vaatluslehele.“On jah!“ ütleb Janno (3. kl), kes on jooksnud kooli maja seinal oleva termomeetri juurde, et näitu kontrollida.
Teel kombaini juurde ütleb õpetaja Eha lastele. „Vaadake! See on seesama mägi, millelt märtsis suuskadega alla lasksime.“ Lapsed jäävad korraks seisma. Nad uurivad põldu, millel kasvab nisu ja tunnistavad üheskoos: „On jah!“
Kui oleme põllule jõudnud, peatab onu Andrus meid nähes kombaini, jätab ka mootori seisma ja ronib mööda redelit alla meie juurde.
„Nüüd saate kõik oma küsimused talle ära öelda,“ julgustab õpetaja Eha lapsi.
Esimesena pärib Jaspar (4. kl), kes on kombainiga juba tuttav: „Mitu korda pead punkrit tühjendama, et põld lõigatud saaks?“
Onu Andrusele tuleb selline küsimus pisikese ootamatusena. Ta mõtleb korraks ja vastab: „ Ma pole lugenud, aga korraga mahub punkrisse umbes üks tonn vilja, traktorikärusse kuus tonni.“
Lapsed võtavad peoga viljapäid, puhastavad need sõkaldest ja pistavad terad suhu. Andrus märkab seda ja küsib Triinult (3. kl): „Kas on saia maitse?“ „Sai mis sai,“ vastab Janno (3. kl) julgelt Triinu eest ja närib teri isukalt edasi.
Pärast mõningast kõhklust küsivad julgemad onu Andruselt: „Kas kombaini otsa tohib ronida?“
„Ronige pealegi, aga ärge ühtegi nuppu liigutage,” lubab Andrus Kompus lahkelt, kuid lisab hetke pärast juurde: „Näppe ka kuskile vahele ärge toppige!“
Tekib järjekord. Kõik lapsed tahavad ronida kombaini „kaptenisillale“ rooli taha ja vaadata ülalt alla – näha taevalael valgeid pilvi ja poolenisti koristatud nisupõldu päikese käes.
Jaspar, kelle isa on suure ekskavaatori ja veoauto juht, takseerib sel ajal, kui teised järjekorras ootavad, hoolega kombaini mootorit ja uurib: „Mitu hobujõudu sel on?“ „Üle 120,“ vastab onu Andrus talle. „John Deer“! Ameerika oma!“ lisab ta sellele väikese uhkusevarjundiga hääles.
Jaspar ei jäta Andrust aga kuidagi rahule. Ta tahab teada: “Kuhu see vili läheb?“ „Algul kuivatisse, siis Elvasse kokkuostu,“ vastab onu Andrus. Kui kõik on kombaini otsast maha tulnud, soovime Andrusele jõudu ning ilusat ilma.
Sada tuhat saiapätsi
Koolimajja tagasi tulles täidavad lapsed klassis töölehe.
Janno ja Jaspar kirjutavad oma töölehele: “Mulle meeldis kõige rohkem see, et sai kombaini otsa ronida.“
Katriinile ja Martinile meeldis see, kuidas kombain nisu lõikas. Äge oli vaadata, kuidas punkrist vili traktori kärusse voolas, kuidas kombain nisupead trumlisse tõmbas. Lastele meeldis see, et sai nii palju uut teada.
Kes teab, võib-olla saab nii mõnestki lapsest tulevikus põllumees just tänu sellele, et ta sai ise õuesõppetunnis sooja päikselise ilmaga mööda redelit kombaini otsa ronida, et ta võis vaadata kabiinist päikesest küllastunud nisupõldu ja vilja traktorikärus.
Järgmise päeva matemaatikatunnis arvutasime, kui palju viljapäid kulub ühe 300g saiapätsi valmistamiseks.
Andsin igale lapsele nisupea, et nad sellest terad kätte saaksid.
Mõne aja pärast lausus Jaspar teistele: “Mõtle, kui sa peaksid niimoodi terve traktori pärakärutäie ära puhastama?” Ta jätkas terade lugemist. Erinev nisuterade hulk peades sunnib arutlema selle üle, miks see nii on.
Pärast mõningast liitmist, lahutamist, korrutamist ja jagamist saame teada, et ühel ruutmeetril kasvab umbes 400 nisupead. „Kas nendest piisab ühe 350g saiapätsi küpsetamiseks?“ küsin klassilt. Lapsed ei oska selle kohta esiotsa midagi kosta.
Arvutame koos. Leiame, et piisab küll.
„10 000 väikest saiapätsi saab siis ühest hektarist,“ hüüatab Jaspar ja tahab edasi arvutada. „Mitu hektarit üldse nisu all oli?“ küsib ta.
Kadril (4. kl), kes onu Andrust hoolega kuulas, on see töölehele ilusasti üles märgitud. “14 hektarit“ vastab ta Jasparile.
“Mõtle, sellest põllust saab siis umbes sada tuhat saiapätsi!“ on Jaspar vapustatud.
Lembit Jakobson
Suur tänu Andrus Kompusele – Tartu kutsehariduskeskuse direktorile, Pangodi põllumehele.