Tahtsin kirjutada Vana-Kuuste naisseltsi poolt 15. augustil korraldatud perepäevast, kuid mõtted lendasid hoopis eksistentsiaalsematele radadele.
Kas mäletate ansambli Rajacas laulu „Eestimaa“? Fraas „kuni su küla veel elab, elad sina ka“ muutus laulva revolutsiooni päevil suisa loosungiks.
Seesinane fraas on trükitud ka Vana-Kuuste naisseltsi tibukollaste särkide seljale.
Eestlane on tänaseni maarahvas. Seda nii ajaloo keerdkäikude kui ka põlispäritolu tõttu.
Linnakultuuri oleme üle võtnud vallutajatelt, mistõttu linnastumine tähendab eestlase jaoks – nagu laulusalmgi ütleb – põliste juurte puruks rebimist ja uue identiteedi omistamist.
Eesti küla on iseseisev väärtus, mille tugisambaks on inimesed.
„Maale küllaminek on romantika, maal elamine proosa,“ ütles mu ammune tuttav Katrin Pärnoja. Ja tal on tuline õigus.
Elu maal pole kerge, mistõttu on külainimesel lihtne kapselduda iseenda muredesse, koguda hinge kibedusemürki ja otsida pääseteed viinaunustusest.
Rõõmu jagus kõigile
15. augustil tulid Vana-Kuustes kokku inimesed, kes olid teinud teistsuguse valiku.
Parkimisplatsi ümber olid püstitatud müügiletid taasringluse kaupade, toidukraami ja käsitööesemetega. Võistlustel pani külarahvas oma võimeid proovile sangpommi rebimises, karkudel kõndimises ja hularõnga keerutamises. Selgitati täpseim nooleheitja – Vana-Kuuste Robin Hood. Kõige pisemad külaaktivistid ehitasid võistu liivalosse.
Kogu seda melu elavdasid Heino Koosa lõõtspillimäng, Kambja naisansambli laul ja Reola rahvatantsurühma tantsud. Lõunamaist meeleolu lõid verinoored flamenco-neidised.
Ilm oli ilus ja hernesupp maitses hästi.
Sõnadega saab edasi anda visuaalset pilti, kuid mitte atmosfääri. Üks on kindel – ettevõtlik vaim, koostöötahe ja toetav omavalitsus hoiavad Kambja kandi külad elus.
Vana-Kuuste naisselts tänab Kambja vallavalitsust, A le Coq´i ning meie häid toetajaliikmeid Rein Härmoja ning Lauri Lintsi.
Naisseltsi liige
Edda Lints
